Rahuarmastav Eesti elanik, kes on ilmutanud kodanikumehisust 1980. aastate lõpus, hiljem teinud valiku ELi ja NATO kasuks, on praegu ilmselt sajandilõpu poliitilistest vapustustest väsinud ja huvitub seetõttu maailmapoliitikast vähe. Ent oma taevas Vene sõjalennukit nähes läheb ta siiski kaardi juurde ja vajub mõttesse. Kremlis aga ei uurita mitte kaarti, vaid gloobust.

Surve piiridelt

Idas, Hiina ümbruses on Kagu-Aasia riikide assotsiatsiooni raames tekkimas maailma suurim vabakaubandustsoon, mille sisemajanduse kogutoodang on 2010. aastaks üle 2,5 triljoni dollari, elanikkonna suurus aga ulatub kahe miljardini. Juba praegu avaldab Hiina Vene piirile märkimisväärset demograafilist survet: Hiina kolme loodeprovintsi 100 miljoni elaniku vastas on Venemaa Kaug-Idas kõigest 7 miljonit inimest. Kokku elab Uuralist ida poole jääval Venemaal vaid 18 miljonit inimest.

Lõunast nügib Venemaad lai Lähis-Ida: islamiusuliste elanikega riigid Marokost Pakistanini ja Kasahstanist India ookeanis asuva Mauritiuse saareni. Selle regiooni on lõhestanud ületamatud vastuolud islami reformijate ja -radikaalide vahel. Samuti on just siin sündinud rahvusvahelise terrorismi ideoloogia ja koondunud kapital selle rahaliseks toetamiseks. Samas jällegi, mida ebastabiilsem on Lähis-Idas, seda kallimaks muutub Vene nafta.

Lääne poolt on Vene piiride vastu tihedalt liibunud Euroopa Liit, mille territooriumil elab 450 miljonit inimest, kes toodavad üle kolmandiku maailma sisemajanduse kogutoodangust ja väljastavad 40% kogu maailma ekspordist.

Ookeani taga on veel Ameerika, tõeline supervõim, maailmapoliitika kõige tähtsam mängur. Polegi lõpuni selge, mida tema endast Venemaa jaoks kujutab, kas ta on strateegiline partner või vaenlane number üks.

Demokraatia lõpetamine

Selles geopoliitilises kontekstis ja nende sisepoliitiliste asjaolude valguses, mis riigis pärast Beslani kriisi võimust on võtnud, määrab Venemaa ise ennast tulevikus ELi, Hiina ja islamimaailma vahelise nn puhvertsooni rolli.

Võiks arvata, et riigijuht suunab sellises olukorras kõik olemasolevad võimalused riigi sisemisele moderniseerimisele: demokraatia realiseerimine, majanduse mitmekülgsemaks muutmine, eliidivahetus. Ent Vladimir Putin tõi sel suvel kuuldavale nukra lause: «Valest asjast alustasime,» pidades silmas, et Venemaal ei tohi alustada reforme ühiskonna demokratiseerimisega. Pärast aga toimus Beslan, mis osutuski igati sobivaks ettekäändeks demokratiseerimine lõpetada. Lõbutsesid küll, nüüd aitab!

Kannatamatu lugeja muidugi küsib, et millal siis algab jutt välispoliitikast ja Eestist? Ent asi ongi selles, et probleemid meie riikide suhetes on kaevatud sügavale Vene sisepoliitikasse.

Venemaa poliitiline ladvik on praeguseks lõplikult nõustunud riigi autoritaarse moderniseerimisega. Moderniseerimise all ei peeta silmas omaenese probleemidele keskendumist, vaid väidetakse hoopis, et Venemaale on ajaloo poolt määratud regionaalse liidri roll korraga kahes regioonis: Euroopas ja Aasias.

Teisisõnu, usutakse, et ainult Venemaale on jõukohane lahendada keerukaid tsivilisatsioonilise mastaabiga ülesandeid.

Endiste Nõukogude vabariikide territoorium on kuulutatud Venemaa rahvuslike huvide tsooniks. Ent kuidas seda tsooni märgistada? Näiteks Euroopa Liidul on olemas pikk kandidaatide järjekord, keeruline sissepääsumehhanism ja läbipaistev integratsioon. Ka mitmed endised Nõukogude vabariigid on võtnud end ELi liikmeks saamise järjekorda. Kuidas olla?

Selleks elujuhtumiks on juba olemas Anatoli Tšubaisi loodud «liberaalse impeeriumi» kontseptsioon, mille sisuks on Vene kapitali massilise ekspansiooni kaudu postsovetlikus ruumis liberaalse impeeriumi loomine. Energeetika vallas hakkavad selle impeeriumi kontuurid juba välja joonistuma. Ära on ostetud Gruusia ja Armeenia elektritootjad, töö käib Ukrainas ja Moldovas.

Omandi allaneelamine

Piiritaguse omandi allaneelamise mehhanism on väga lihtne: Gazprom võtab gaasivõlgade katteks ära elektrit tootvate firmade aktsiad ja annab need üle Tšubaisi juhitud Ühendatud Energiasüsteemidele. Tšubais aga teatab Rossija telekanali eetris: «Meil on väga agressiivsed plaanid ja need puudutavad enamikku SRÜ riikidest, Gruusia on kõigest esimene samm.»

Pärast Vene töösturite ja ettevõtjate liidu 14. kongressi, kus võim selgitas riigi ärijuhtidele, et mitte nemad, vaid Kreml ja valitsus hakkavad määrama riiklikke prioriteete majanduse ja äri vallas, on Vene kapital hakanud ka «vajalikus» suunas liikuma.

Sellise kapitali õnnelikel välismaistel omanikel tasuks nüüd järele mõelda. Näiteks Läti energeetikakompleksi on umbes 70% otseinvesteeringutest teinud Vene firmad. Leedu kütuse-energeetikakompleksi on Venemaalt tulnud 85% investeeringutest. Eestis aga kuulub 40% Eesti Gaasist Gazpromile ja Iterale.

Ent territooriumi ei pea märgistama tingimata vaid rahaga, võib ka inimestega. Miks mitte teha kõigist endistes Nõukogude vabariikides elavatest venelastest mõjuagente, Venemaa poliitika elluviijaid.

Seejuures pole oluline, et kõik ei taha saada mõjuagentideks. Pole mingi õnnetus, kui Balti riikide kaasmaalasi Venemaa üldse ei paelu, mõned solvunud ja rahulolematud leiduvad alati. Nende õnnetute abiga saab aga teha poliitikat, mis teised mõtlema paneb. Ja nagu ütles selle aasta alguses Moskvas peetud konverentsil SRÜ maade instituudi direktor ja duumasaadik Konstantin Zatulin Venemaa poliitika iseloomustamiseks, «saab sõltumata oma teostajatest olema piitsa ja prääniku poliitika riikide suhtes, kes ei austa meie kaasmaalasi ja meie huve».

Arvatavasti ehitas samadele mõjuagentidele oma lootused ka Poliitiliste Uuringute Instituudi direktor ja MGIMO politoloogiaprofessor Sergei Markov, kui ta 28. juunil kutsus Riia ajalehes Tšas Läti ja Eesti rahvaid üles oma natsionalistlikke valitsusi kukutama.

2004. aasta kevadel ilmus Vene diplomaatia-akadeemia professori Tatjana Poloskova sulest raamat «Vene maailm: müüdid ja reaalsus». Seal on muu hulgas juttu Vene maailma konstrueerimisest transnatsionaalse võrgustikuna. Kas üle kogu maailma laialipillatud vene diasporaa hakkab integreeruma regionaalse või ülemaailmse organisatsiooni raamistikus, on vaieldav küsimus. Ent jõupingutused, millega seda protsessi püütakse suunata, avaldavad muljet.

Kogu postsovetlikus ruumis on vene õigeusu kirikule omistatud diasporaa tugipunkti roll, ülesandega muuta oma pühamud ja kogudused venelaste organiseeritud rakukesteks. Kaasaegsed õigeusust kirjutajad väidavad, et maksiim «Moskva on kolmas Rooma» ei ole mitte ainult metafoor, vaid Venemaa ajalooline ülesanne.

Kasulikud vahetused

Oma huvisfääre saab märgistada aga ka hoopis jõulisemate meetoditega – näiteks keelduda Gruusiast ja Moldovast sõjaväebaaside väljaviimisest või hoida neid seal nii kaua kuni ilmneb midagi olulisemat, mille vastu baasid vahetada. Mida aga peavad Moskva kalkuleeriva poliitikaga peale hakkama naiivsed abhaasid, kes vahetasid oma kodakondsuse Vene oma vastu, tasuks said aga terve põlvkonna kestva territoriaalse konflikti?

Tuleb olla õiglane: mitte alati ei toimi Moskva oma naabermaades nõnda robustselt. Vahel võetakse kasutusele ka diplomaatia. Näiteks riigipühade diplomaatia. Nii kutsub Vladimir Putin Balti riikide presidente Moskvasse, tähistama fašismi üle saavutatud võidu 60. aastapäeva.

Seejärel näitab ta meedia kaudu präänikut: «Eestit ja Lätit kutsudes andis Vladimir Putin ühtlasi välisministeeriumile käsu valmistada ette piirilepingud.» Pisut hiljem tulevad aga selgitused riigiduuma välisasjade komitee esimehelt Konstantin Kossatšovilt: «Kui nad keelduvad, on see žest, mida vastavalt ka interpreteeritakse. Ma loodan, et sellist viga nad ei tee.»

20. sajandil kutsuti Venemaal umbes samal moel inimesi vabatahtlikule osavõtule kommunistlikest laupäevakutest. Tuli inimene – tubli, meie inimene! Ei tulnud – saab häbimärgi, pole meie inimene.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.68