Ines on kogenud reisisell. Kui tüdruk oli 12-aastane, saatsid vanemad ta esimest korda üksinda teele – tookord viis see Maltale keelelaagrisse. Vaatamata noorusele on Ines täiesti omapead reisinud veel mõningais riikides, näiteks Egiptuses, Türgis, Inglismaal ja Iirimaal.

Elu pikim teekond

Juuli lõpul oma seni pikimat teekonda alustanud Ines ütleb, et lendamine Las Vegasesse oli kõike muud kui meelakkumine. Lend kulges läbi Praha ja New Yorgi, JFK lennujaamas lükkus väljumine nelja tunni võrra edasi. Ent Ines kui kogenud turist teadis juba, kuidas sellistel puhkudel aega sisustada – tavaliselt loeb ta ajalehti ja ajakirju. Las Vegasesse jõudnud, kujunes reis aga ootamatult sujuvaks ja meeleolukaks.

«Juba lennukiga Las Vegase kohal tiireldes avanes metsik vaade, millest sattusin tõsiselt vaimustusse – öötuledes linn helendab nii valgelt, et seda võikski kutsuda üheks suureks tuleks. Tõsiselt unustamatu pilt!»

Ines ja Janne ei elanud peatänaval Stripil, kus paiknevad teada-tuntud hotellid, vaid sellest eemal peatuspaigas nimega South Point & Casino. «Kuna olime kõhutantsufestivalil International Belly Dance Convention osalejad, saime hotellis poole soodsamalt ööbida,» märgib Ines. Kesklinna eelistasid neidised sõita bussiga, mitte taksoga – lihtsalt et kokku hoida.

Festivalil selgus, et Janne ja Ines olid ainsad kõhutantsijad väljastpoolt Ameerikat. Osalenud mitmete tuntud tantsutreenerite õpitubades ja menukalt esinenud, süüvis Ines näputrummide simbalite mänguoskuse ja nn kahekordse salli tantsutehnika arendamisse. «See on tants, mida tantsides kasutatakse kaht lendlevat salli või rätti,» selgitab Ines.

Peadpööritavad Ameerika mäed

Mõne päeva sisse Ameerikas mahtus palju muudki. «Ühel kummalisel õhtul murdsin hotellis jalutades kontsa ära ja pärast seda võitsin kasiinos ruletti mängides 20 dollarit. Kusjuures otsustasin mängida vaid ühe mängu põhimõttel: tuleb, mis tuleb. Õnneks kahekordistasin panuse – iial ei tasu minna liiale, tuleb osata õigel ajal ära lõpetada,» räägib Ines, lisades, et kasiinodes meeldib talle pigem meelelahutusprogramme nautida.

Kõige suurema elamuse jättis Inesele siiski Grand Canyon, ehkki ainuüksi sõiduks sinna kulus üle nelja tunni. «Külastasime West Rimi, mis ei jäänud Las Vegasest kuigi kaugele,» täpsustab ta. «See paik on looduslikum ja ilma piireteta, turistid said seal päris kanjoni ääreni jalutada. Teekond South Rimi oleks poole kauem kestnud ja seal pidid ka piirded ees olema. Räägiti, et läbi aastate kukub South Rimis ikkagi turiste rohkem alla kui West Rimis. Päris jube. Aga vaade, mis avanes, oli uskumatu! Soovitan kõigile, kes Las Vegasesse lähevad, Suurel kanjonil ära käia, sest ükski pilt ei suuda selle tõelisi võlusid edasi anda. Fantastika! Aga olge ettevaatlikud!»

Ines tõotas endale kui suurele lõbustusparkide fännile juba enne Vegasesse minekut üht – et Roller Coasterile ehk Ameerika mägedele sõitma läheb ta kindlasti. Sõbratar Jannegi otsustas sellest seiklusest osa võtta, ehkki kõlaritest kostis iga viie minuti järel hoiatus, et sõidate omal vastutusel, ja ka järjekorras tuli seista ligi tund aega.

Roller Coaster keerleb New York, New York hotelli ümber. «Adrenaliin möllas ning püüdsin Jannet maha rahustada,» meenutab Ines. «Aga paar järsku langust ja surmasõlme ja sõit oligi läbi. Kõige õudsem oli ikkagi esimene laskumine – seest võttis õõnsaks ja suutsin isegi korraks mõelda, et saaks see juba ometi läbi... Surmasõlmed ei olnud nii jubedad, kui eeldasin.»

Ja kuigi tagasiteel koju tuli taas New Yorgi lennujaamas kolm ja Prahas koguni kaheksa tundi asjatult passida, ei suutnud see vaatamata painavale väsimusele reisielamust mõjutada. «Kõik kokku oli üks suur elamus! Las Vegas on koht noorele inimesele, kes armastab reisimist, pidutsemist, põnevust, glamuuri ja meelelahutust. See linn ongi üks suur lõbustuspark!»