Avalikkuse ees on juba pikki aastaid põhjust rääkida kooli paljudest muredest ja mitte kuigivõrd tema rõõmudest. Rääkijad ei kuula üksteist ning muresid esitatakse kui etteheidet kellelegi, kes end näole ei anna.

Minister see olla ei saa, sest iga minister on Eesti oludes nii ajutine ning valdkonnakauge nähtus, et kuhjunud probleemide koorem ei saagi olla ei tema süü ega tema lahendada. Iga ministriga hakkab tuul puhuma uuest ilmakaarest.

Sest Eesti hariduselus puudub üldine ja kõiki huvigruppe koondav väärtuseline põhjendatud alus, mis lubaks uuel ministril mitte eelnenut lammutada, vaid pooleli jäänud tööd jätkata.

Niimoodi – lammutades ja alustades – võiks end lõbustada mõni rikas naftašeikide riik, siinmail esitatakse sellega soliidne arve kidurale maksumaksjale.

Viimase aja erutavamad pöörded on olnud teated klassitäitumuse piirnormide kaotamise kavatsusest, muusika- ja kunstikoolide staatuse muutmise jutud ning vähenevate tundide arvuga poolsalajane õppekavategevus.

Väikeste klasside lõpp?

Klassitäitumusele piirnormi kehtestamine oli oluline samm tsiviilühiskonna suunas, kus lapsest hoolitakse.

Mõned aastad ongi väikesed koolilapsed saanud õppida mõistliku arvu kaaslaste seas ning nende õpetajad tundnud end mitte loomataltsutaja, vaid pedagoogina. Eesti hariduskorralduses näib ületamatuid raskusi põhjustavat arusaamine, et inimene ei ole massiühik ega materjal, ja et kool ei peaks olema tööjõu taastootmise vabrik või kinnipidamisasutus (meil tähistatakse seda sõnaga koolikohustus).

Ning kooli kokku tulnud pead pole üksi eelarvesse laekuv rahasumma institutsiooni käigushoidmiseks, vaid esindavad arenevat, kogemusi otsivat teadvust ning kujunevat maailmavaadet.

Kavandatav seadusemuudatus viitab, et tsiviilühiskonnale loomulikest normidest on võimalik eemalduda, eriti veel siis, kui tegu on hääleõiguseta lastega ning vaikima hirmutatud õpetajaskonnaga.

Meie hoiakute juures on põhjust karta, et omavalitsused, kellele jääb otsustusõigus, loevad pigem raha kui kasvatusteaduslikku kirjandust. Ehkki laste arvu vähenemine koolides võiks allesjäänutele hoopis rohkem võimalusi ja vahendeid tähendada.

Koolikasvatus

Aluseid sellele, millel võiksid rajaneda laste elu ja argipäeva puudutavad otsused, pakub kasvatusteaduslik mõttelugu ja tema nüüdisaegsed teooriad tõepoolest küllaga. Ikka alustades sellest, kes see inimene on, kuidas ta areneb ja oma maailmapilti loob, kuidas sotsialiseerub ja kuidas ta seda tegema ei peaks, mis on õppimine, millisel juhul on õppimine võimalik ning millal on inimene midagi omandanud.

Kooli muredele mõeldes on nende algne põhjus selles, et just selle teadmisega kuigivõrd ei arvestata. Otsustajail on sedalaadi teadmist kas vähe või nad ei hooli sellest, sest lähtutakse päevakajalistest üksikprobleemidest.

Kool on eelkõige kasvatusasutus, hoolimata sellest, kuidas küll meie armas rahvas eesotsas tema ametnikega ka hariduse-sõna ei armastaks. Ning kasvatust ära unustada püüaks.

See, mida inimene tegelikult õpib, käib kasvatuse kaudu: kuidas teda on märgatud ja temast hoolitud, teda mõtlema ja pingutama innustatud, teda oma tegevusi mõtestama aidatud, vastutust tundma pandud, teda oma soovide-tunnetega kontakti viidud, teisi tajuma suunatud. Kõige selle peamine mõte ei peaks olema konkurentsivõimeline majandus ega teadmispõhine Eesti, vaid tulevaste täiskasvanute tasakaalustatud mõtestatud elu, mis ei ole võõra tahte poolt ära määratud.

Paraku on lapsed meil vahendid – õppekava läbimiseks, süsteemi käigus hoidmiseks, jne. Mehaanilise «koolikohustust täitva» marionetina kohtlemine, olgu kas või klanitud fassaadi ja mainega elitaarkoolis, haavab minateadvust, jätab poolikuks eetilise taju ja äratab tumedad tungid.

Karjakäitumine

Mõni aeg tagasi ilmunud Priit Pulleritsu kirjeldused mõnitavatest keskkoolirebaste initsiatsiooniriitustest miljoniremonditud elitaarkoolides on tegelikult märk meie koolihariduse kollapsist, sest see on barbaarse loovuse vili. Oma nooremaid kaaslasi läbi muda lohistajad ja neile solgisöötjad olid «teadmisi» täis tuubitud abituriendid, kes loodavad end peagi leida ülikoolides, ent kelles inimlik inimene pole vaatamata kogu faktirohkele õpetusele ärganud.

Formaalselt on koolist kasvatuse välja rookimine täiesti võimalik. Tegelikult aga ei kao ta kuhugi. Kasvatama hakkab vari-õppekava. Mehaanilis-bürokraatlikest arusaamadest lähtunud kooli raamtingimused õpetavad elu mängureegleid ja kujundavad kasvava inimese pilti temast enesest – tema väärtusest, võimalustest, missioonist ja piiridest. Ning sellest, kuidas suhtuda teise inimolendisse.

Mida rohkem ollakse karja liige, kellele suunatud tähelepanu piirdub tema soorituste mõõtmise ja hindamisega, seda vähem ollakse vastutusteadvusega teisi inimesi tajuv indiviid. Ka kuupmeetrite kaupa kultuuri ning vääristekste ei kustuta seda mõju, kui selle mõte on koolihinne ning kohustusliku kirjanduse referaate tõmmatakse internetist.

Tekib skisofreeniline võõrandunud õppimise efekt – kõik see klassikaline kunagi loodud ilu pole mõeldud sekkuma minu mõttemaailma ega elutegelikkusse.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.29