Linnugripp on tänapäeva Eesti ühiskonnas huvitav – sisult bioloogilis-epidemioloogiline ja vormilt sotsiaalne – nähtus, mis teenib leiba eeskätt meediale. Kuna gripipandeemia ohtu praegu siiski ei ole, on meediajüngrid sukeldunud kogu hingest paanika ülespuhumisele, mis avalikkusele uudse virvatule silme ette manamisega reeglipäraselt ka õnnestunud on.

Tuletage vaid meelde, missugune teave ületab meil infoläve – näiteks linnugripi absoluutsest mitteriskipiirkonnast Inglismaale toodud papagoi jäi haigeks ja seejärel aheldati meid meediakanalite külge ootama linnugripi laboriuuringu tulemust, mis tõenäoliselt on papagoitaud!

Samal teemal: Linnugripp jõudis Eesti naabrusesse Rootsi (28) PILT: Karikatuur (2)

Küllap on siin tegevusvälja ka sotsioloogidele, kes võiksid huvi tunda sellise valuliku probleemi vastu, et miks meedia ei usalda meie ühiskonnas pädevaid ja kindla probleemiga tegelema volitatud ametkondi ning asjatundjaid, miks arvatakse, et nende tegevus peab olema a priori puudulik.

Tegelik olukord on hoopiski vastupidine – linnugripi seiret korraldavates tervishoiu, tervisekaitse ja loomatervishoiu asutustes töötavad kvalifitseeritud ja rahvusvaheliselt tunnustatud asjatundjad, kes täielikult kontrollivad olukorda ning nõustavad pidevalt vastavaid ministeeriume.

Kuigi Euroopa Liit on meie linnugripi seiresüsteemid kõigiti nõuetele vastavateks tunnistanud, teame, et need süsteemid ei ole objektiivsetest asjaoludest tingituna täiuslikud ning valmisoleku tagamise nimel peame palehigis edasi töötama koos ELi teiste liikmesriikidega.

Missugune on linnugripi ja inimesel esineva linnugripinakkuse probleem asjatundja pilgu läbi ja objektiivsete faktide valguses?

On tõsiasi, et erinevad linnugripiviirused on Aasias ja eeskätt Kagu-Aasias ringelnud mets- ja kodulindude seas kogu möödunud sajandi jooksul, aktiviseerudes oluliselt 1990. aastate teisel poolel. Nendest linnugripi kolletest on pärit ka kõik kahekümnendal sajandil esinenud gripipandeemiaid põhjustanud ja inimagressiivseteks muutunud A-gripiviirused.

A/H5N1-linnugripiviirus tõestas esimest korda oma inimohtlikkust 1997. aastal Hongkongis, kus põhjustas ka esimesed surmaga lõppenud inimeste haigusjuhud.

Alates 2003. aastast on kõrgeltpatogeense A/H5N1- linnugripiviiruse põhjustatud inimeste nakatumisjuhte esinenud neljas Kagu-Aasia riigis – Vietnamis, Taimaal, Kambodžas ja Indoneesias – 20. oktoobri seisuga kokku 118 juhtu, millest 61 on lõppenud surmaga.

A/H5N1-linnugripp on levinud Kagu-Aasiast läbi Hiina, Mongoolia, Kasahstani, Venemaa ja Türgi Euroopa Liidu suunas, mistõttu jälgitakse ka Eestis hoolega nii mets- kui kodulinnupopulatsioone. Oma rännuteel Euroopa suunas ei ole linnugripiviirus senini inimeste nakatumist põhjustanud.

Kagu-Aasias on inimesed nakatunud A/H5N1-linnugripiviirusega, kui nad on olnud lähikontaktis haigete või surnud lindudega, nende sulgede või eritistega.

Üksikjuhtudel on see viirus levinud ka ühelt pereliikmelt teisele. Ometi ei ole linnugripiviirus inimese organismis paljunemiseks veel täielikult kohanenud, kuid selle võimalikkus ripub õhus.

Alles pärast sellist kohanemist on olemas eeldus uue pandeemilise gripiviiruse tekkimiseks.

Senini ei ole maailmas sellist uut inimagressiivset gripiviirust linnugripiviiruse osalusel veel tekkinud. Pärast sellise uue ohtliku gripiviiruse ilmumist peab see omandama ka võime kiiresti ja kergesti levida inimeselt inimesele.

Neid kahte põhilist gripipandeemia tekkimise eeldust ei ole veel olemas ning Maailma Terviseorganisatsiooni gripipandeemia tekke prognoos põhineb nende kahe põhieelduse realiseerumise võimalikkusel.

Rändlindude osa linnugripiviiruste levitajatena ei ole õige ületähtsustada, sest selleks on vaja teaduspõhist kinnitust. Samuti on teada, et euroopalikes kinnistes linnufarmides puuduvad sellised eeldused linnugripi puhangute tekkeks ja inimeste nakatumiseks, nagu need on Aasia-laadi kodulindude ja inimeste tihedas koosluses.

Inimeste nakatumist linnulihast ja munadest ei ole teada, kuid gripiviirused hävivad linnuliha ja munade keetmisel-küpsetamisel vähemalt viie minuti jooksul.

Ainukeseks reaalseks A/H5N1-linnugripinakkuse riskirühmaks on Kagu-Aasia riskimaadesse reisivad turistid, kes seal nakatudes võivad viiruse kümne-viieteist lennutunniga ka Eestisse tuua.

Kagu-Aasiasse reisiv inimene peaks kõigepealt olema vaktsineeritud sesoonse, meie tavapärase gripi vastu ning kohapeal vältima kokkupuudet nii elusate kui surnud kodu- ja metslindudega, mitte külastama linnufarme ja -turgusid, mitte puutuma linnueritistega saastunud esemeid, mitte sööma puudulikult kuumtöödeldud linnuliha ja mune ning mitte tooma linnulihatooteid Eestisse ja kindlasti järgima hügieeninõudeid alates hoolikast käte pesemisest. Seega on inimese mittenakatumine ka riskiolukorras ikkagi tema teadlikkuse ja vastutustunde tulemus.

Linnugripi inimohtlikkuses ja gripipandeemiate tekkes on paljugi ebaselget, tõestamata võimalikkust ja oletuslikku, sest looduse kõikide keerdkäikude jälile ning veelgi rohkem, nende ettenägemisele ei ole tänapäevateadus veel jõudnud.

See aga ei tähenda kaugeltki, et asjaomased Eesti ametkonnad alahindaksid gripipandeemiast tulenevat ohtu. Vastupidi – seda ohtu reaalselt hinnates tegeletakse tõsiselt gripipandeemiaks valmisoleku tagamisega koostöös Maailma Terviseorganisatsiooniga, Euroopa Komisjoniga ja Maailma Loomatervise Organisatsiooniga.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5