Arteri intervjuus toob Tarand välja põhjused, miks ta nii tihti satub konfliktsituatsioonidesse: need peituvad sirgjoonelisuses, millega Eestis
harjutud ei ole.

Tülid institutsioonidega algasid juba eelmise riigikorra ajal. Ülikoolist heideti 19-aastane Indrek välja mässumeelsuse ehk täpsemalt «diversiooni» eest: ta pani küünlad Kuperjanovi hauale. KGBga koostööst Indrek keeldus - ta tunnistab, et pärast kõhklusi. Nii ei jäänud muud üle, kui vene kroonu minna.

Naastes lõpetas ta ajalooteaduskonna Tartu Ülikoolis ikkagi ära. Paljudest tööpakkumistest valis ta raha pärast suhtekorraldustöö Tartu Majas, siis aga jäi peale tema loomuomane sund olla seal, kus juhtub: Indreku esimene riiklikult vastutav amet oli valitsuse esindaja Narvas.

Ehkki arvati, et isa Andres ta sinna sokutas, oli tõde see, et keegi teine kriisikoldesse minna ei soovinudki. Juttu tuleb sellest, kuidas Indrek Tarand husaari kombel välisministeeriumi kantseleid juhtis ning millega see kõik lõppes.

Oma põhimõttekindluse nimel oli Indrek sunnitud loobuma ka järgmisest tööst
Eesti Panga personalijuhina.

Mida Indrek oma käänulisest ja kirevast eluteest arvab, selgub intervjuust:
tema, liberaalsete vaadetega mees, ei armasta selja taga suskimist. Et mitte
Hamleti kombel iga kardina taga äraandjat aimata, keda peab rapiiriga
suskima, eelistab Tarand pigem arrogantset, aga silm-silma vastu kontakti.
Indrek Tarand ootab järgmisi väljakutseid.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5