Salapärane Draakon & Kuu Ameerikast
24.10.2003 00:01
Neeme Korv, kultuuritoimetuse juhataja
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Kui mingi osa kirjandusest peaks olema sõna otseses mõttes ilus, nii sisult kui vormilt, siis lastekirjandus ennekõike. New Jerseys elava ja luuletava eesti literaadi Leelo Märjamaa pisikirjastus Draakon & Kuu startis helerohelise esmatrükisega, Shel Silversteini raamatuga «Helde puu», aastal 2000, võttes just sellise missiooni. Draakon & Kuu väärtustab autori kõrval ka illustraatorit.
Leelo Märjamaa, miks on kirjastuse nimi just Draakon & Kuu? Draakon & Kuu - kas pole see midagi salapärast, muinasjutulist, ajatut? Ja miks lasteraamatute kirjastus? Maailmas on nii palju häid raamatuid ja andekaid kirjanikke, eesti lasteni jõuavad vähesed. Kui 2000. aastal esimese raamatuga välja tulime, siis võis eesti keelde tõlgitud Ameerika lastekirjanikud ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Mõtlen siinkohal tõsisemat, mitte ajaviitekirjandust, «Miki» või «Sabrina» sarjasid. Pean tunnistama, et mulle on meeldinud teie väljaanded just seepärast, et nad on ka vormilt väljapeetud ja kvaliteetsed, neis raamatutes pole tobedaid trükivigu ja tekstid on puhtalt toimetatud. Kas tabasin õigesti teie missiooni? Tänan, tänan. Ma usun, et raamatud muudavad lapsi. Täiskasvanut ühe raamatuga naljalt ei mõjuta, aga lapsi küll. Hea raamat näitab lapsele maailma nii päikese- kui varjupoolset külge, paneb mõtlema, elust ja iseendast paremini aru saama. Ei ole kerge olla ainult meetripikkune - maailm ümberringi võib paista vahel päris hirmuäratav. Kui laps tunneb end kaitsetuna, siis ma tahaksin loota, et ta leiab raamatutest selliste tegelaste kaudu nagu James Henry Trotter või Klaus Baudelaire kindlust iseenda eest seista ja jõudu ülekohtu, kurjuse ja rumaluse vastu võidelda. Aga eks kõige tähtsam on ikka autor - head kirjanikku on lihtsalt nauding lugeda. Ja nauding on hoida käes ilusat raamatut. Teie jutus kõlas ka «hea lastekirjanduse» definitsioon. Jah. Eelnevale lisaks - igas raamatus peaks huumorit olema, olgu see puhas või must, aga ilma naljata on elu kole sünge ja igav. Kuidas valite autoreid? Draakon & Kuu on pisike kirjastus, nn boutique-kirjastus, kus ükski raamat ei saa olla juhuslik. Sõelale jäävad need, mida ei saa käest panna, mida lapsed neelavad ja mis endale hinge lähevad. Nüüd siis ka Lemony Snicket oma õnnetute lugude sarjaga, teie viimane leid? Lemony Snicketit oli raske mitte leida - alates 1999. aastast, kui ilmus esimene raamat, on temast kõikjal räägitud ja kirjutatud, teda on võrreldud Roald Dahli ja Edward Goreyga. Kui teda Ameerikas või Kanadas raamatupoodidesse lugema kutsutakse, on need alati lapsi täis. Aga kohale ilmub hoopis Daniel Handler, 33-aastane, keskmist kasvu ja tumepruunide lõbusate silmadega mees. Tal on alati varuks vabandus, miks härra Snicket ise ei saanud tulla. Näiteks võib tal olla kaasas putukas, kes olevat autorit just eelmisel päeval piknikul hammustanud. Ta loeb Snicketit ja palub lastel heliefekte lisada: naerupahvakuid, beebi laulu, ukse paukumist. Olete ka ise teda kohanud? Lemony Snicketi alias Daniel Handleriga kohtusime mullu kevadel lasteraamatute messil Bolognas. Olime seal koos tõlkija Maarja Kangroga ja Snicket avaldas sügavat kahetsust, et me ta raamatute õnge olime läinud. Kui ta mu raamatusse autogrammi andis, kirjutas ta sinna: «Look out for wild animals!» (Ole ettevaatlik metsloomadega) Ta on vaimukas ja lõbus inimene - nägu on kogu aeg naerul. Ütles, et tahaks ühel päeval ka Eestisse tulla. Peol serveeriti, muide, ebaõnneküpsiseid. «The bartender is in disguise,» (Kelner on maskeeritud) teatas silt minu küpsises. Teadagi, kes too baarmen oli! Mida arvate netikommentaarist «isegi parem kui «Harry Potter»»? «Potter» on fenomenaalne sari. Kuid see ei tähenda, et iga laps seda parimaks peaks. «Sari õnnetuid lugusid» on väga vaimukalt kirjutatud. Tegelaste erinevus Potterist seisneb selles, et nad on harilikud lapsed: neil pole ei kuulsust, kaitseingleid ega võlukeppi. Nad peavad iseenda leidlikkusega kõikvõimalikest olukordadest välja tulema. Ja tulevad ka. New York Times Magazine kirjutas, et Harry Potterit ostetakse automaatselt, seda peab ostma, aga Lemony Snicketi fännid ostavad raamatuid ehtsa huvi ja elevusega. Paar nädalat tagasi tuli USAs välja sarja kümnes raamat. Mu poeg luges selle samal õhtul läbi. Sellist asja ei kannata ju edasi lükata. Kuidas hindate eesti lastekirjanduse seisu? On vanad head autorid, keda võib väsimatult lugeda, kuid uusi lastekirjanikke ja häid raamatuid on vähe. Autoreid oleks, aga paljud head ideed jäävad ainult ideedeks, sest Eesti on pisike ja illustreeritud raamatute tootmine väikestes tiraa˛ides kallis. Teie «Cupido ja Psyche» võttis eesti kriitika hästi vastu. Kodulehekülg ütleb, et te «muudkui luuletate». Kas midagi on lähiajal ilmumas? Luuleraamatut plaanin jah. Enne seda ilmub kaks tõlget: Louis Sachari «Augud» ja Jon Scziesca «Köögilauarüütlid», esimene raamat noorematele mõeldud sarjas «Ajakõvera kolmik». Miks elu teid üldse Ameerikasse viis? Tulin siia 13 aastat tagasi niisama seiklusi otsima. Selle asemel, et koju tagasi minna, läksin hoopis ülikooli. Õppisin Rutgersis kirjandust ja psühholoogiat ning töötasin seejärel paar aastat New Yorgis kirjastuses W. W. Norton & Company. Nüüd teen neile vabakutselisena raamatukujundust. Ikka on olnud mõttes tulla tagasi Eestisse elama, aga ühel või teisel põhjusel on see plaan edasi lükkunud.
|
Tee koduleheks
