Olin juba artiklile pealkirjagi - «Eesti esitab «Sügisballi» Oscarile» - ära
pannud, kui tuli pressiteade, et Eestit esindab võõrkeelse Oscari kategoorias
noortefilm «Klass». Veel hullem, olin jõudnud ka «Sügisballi» pressiesindajalt
uurida, kas Los Angelese jaoks, akadeemikutele vaatamiseks, tehakse spetsiaalne
filmikoopia- ja tema, eeldades, et «Sügisball» on tõesti välja valitud, lubas
omakorda asja täpsustada.
Mõistagi olin kiirustanud, eksponeerinud isiklikku soovmõtlemist– pidanud
mõistetavaks, et «Klass» on hea, otsekoheselt aus, aga... et (senise) aasta
parim film on siiski «Sügisball», seda professionaalses, aga ka kunstilises
mõttes, kui pidada silmas teose allteksti sügavust, selle mitmeplaanilisust,
kujundi poeetikat... Unustamata selle kõige juures olemast ka vaatajasõbralik,
mitte kunsti «panek», 1990ndate ja 2000ndate eesti filmi Pandora laegas!
Teisalt, ei saa salata, Oscar ise on terve keemia, ja eestlastele on ikka
meeldinud kombineerida, rehepapid nagu me oleme. Võtkem või eurovisioon –
üritame igavesti ette ennustada võidu võtit ja end selle järgi kohandada.
Ka «Klassi» komandeering on sisuliselt tehe- aluseks eeldus, et selle jõuline
publitsistlikkus haagib sealse kontekstiga paremini kui «Sügisballi»
linnalüürika. Ehk haagibki, ehkki viimased eurovisioonid ei sisenda lootust.
Oscar Oscariks, oluline on siiski muu. See, et puhkenud on tuline vaidlus,
kes keda, näitab, et eesti filmis sünnib üle pika aja midagi, mis erutab. Et on,
mida võrrelda ja kelle vahel valida. Toimetas Tiit Tuumalu, Postimees |
