Juhtkiri: pronkssõduri hind
24.09.2007 00:01
Eesti siseturvalisus on tähtsam kui ajalooküsimused
|
|
|
Ühtedele Tallinna vabastamise, teistele vastupanuvõitluse päeva tähendusega 22. septembri möödumine ilma suuremate vahejuhtumiteta annab alust lootuseks, et valitsuse retoorika pronkssõduri teisaldamise asjus on osutunud õigeks.
Rõhutas valitsus ju, et pronkssõdur ei sobi Tõnismäele ja et selle koht on sõjaväekalmistul – nii ei riivatavat kellegi tundeid ja Eestile ebasobivad meelsuseavaldused oleksid kesklinnast väljas ehk silma alt ära.
Üleeile nii ka läks – punaveteranid ja Vene saatkond viisid lilli sõjaväekalmistule ja Tõnismäel oli rahulik. Ootuspärane oli ka pikett Moskvas Eesti saatkonna juures.
Ometi on selge, et valitsusel on veel vara deklareerida, et Eesti on muutunud taas «igavaks Põhjamaa riigiks». Politsei pidi Tõnismäel ikkagi piketi ära keelama, vastasel korral võinuks toimuda ka kokkupõrkeid nõukogulaste ja rahvuslaste vahel.
Enne läheb ilmselt veel mitu head aastat, kui politsei ei pea 9. mail ega 22. septembril pikette Tallinna kesklinnas ära keelama. See on praegu pronkssõduri teisaldamise hind, mis muidugi vähendab muljet Eestist kui sõnavabadusega riigist.
Kuid tundub, et teisiti esialgu ka ei saa. Tuleb meeles pidada, et on endiselt neid, kellele jutud sõna- ja südametunnistuse vabadusest on vaid suitsukate suuremate segaduste tekitamise taustal.
Eesti esmane vajadus on ikkagi vältida kokkupõrkeid ja rahutusi ning suuta välismaailmale näidata, et olukord normaliseerub. Omamoodi oli 22. september Eestile proovikivi – tegemist oli esimese 22. septembriga pärast aprillisündmusi ja 9. maid.
Julgeoleku ja turvalisuse taustal on vaidlused ajaloo üle teisejärgulised. On ilmne, et kumbki pool oma seisukohtadest ei tagane, ning tuleb aru saada, et enamik üritab ikkagi mälestada oma omakseid. Kahjuks on kuulda olnud just käremeelset vähemust, kes kummaltki poolt õli tulle valab.
Valitsuse ja kogu ühiskonna ees seisev ülesanne, vaadates tagasi 22. septembrile, seisneb pronkssõduriga seotud asjaolude kallutamises leina ja mälestamise, mitte okupatsiooni, fašismi, punavägede, SS-laste ja muu sellelaadse suunas. Mälestamise koha pealt peab Eesti olema vaba maa, kus igaühel on õigus oma eelkäijaid meeles pidada.
Ainult siis jõuame olukorda, kus me ei näe lippude rebimist, vastastikust sõimu ja süüdistusi. Ajalugu ei saa ümber kirjutada, kuid me saame ümber teha olevikku. Seetõttu ei tohiks lasta vähemustel oma tegevust dikteerida. |
|
|
|
|
