Teisipäeval avas teatri-, video-, performance’i- ja installatsioonikunstnik (loodetavasti sai ametite loetelu ikka täielik) Ene-Liis Semper Tallinna kunstihoones personaalnäituse. Avamisele ma ei jõudnud, aga sellegipoolest andis Ene-Liis ka «hilinenud» näitusekülastajale võimaluse piiluda, millest viimane seetõttu ilma jäi. Ene-Liisi grillimisest šokolaadikastmes, millest oleks tegelikult hirmsasti tahtnud osa saada. Kes Semperi varasemaid töid vähegi näinud on, peaks teadma, et tema kaubamärk on läbi aegade olnud iseenda keha kunsti toorainena kasutamine. Distantseerudes. Materjaliks muutudes. Kehastudes kaamera ees kehaks kui niisuguseks. Kunstisaalide Ene-Liisil pole elus Ene-Liisiga peale lihakeha justkui mitte midagi ühist, aga need veidrad mõtted, mida ta sel moel publikumi ette toob, kuuluvad ju ikkagi talle ja on isiklikud. Tema loodud visuaalid näivad isiklikumadki kui ükskõik millised räägitud lood seda olla saaksid. Radikaalina tuntud Semperi videoeksperimente pole mitu aastat rahvale näidatud. Seda seetõttu, et tal polnud vahepeal sihukesteks mängudeks lihtsalt aega. Sai ta ju kolm aastat tagasi kaks last korraga, nagu ta ise tavatseb öelda: tütre ja NO-teatri. Nii et läksin kõrgendatud huviga vaatama, milliseid jälgi nii mastaapne teistsugune tegevus tema varjatumale poolele jätnud on. Jäljed oli sügavad, hirmsad ja huvitavad. Pöörised, mis tahtsid kohati katuse sõitma viia. Kunstisaalide lavastaja Kunstisaalide Semper on lavastaja. Nii pretensioonikas ja minimalistlik lavastaja, kellele ei kõlba justkui ükski näitleja. Vältimatu vajaduse korral kehastub ta ise näitlejaks ja on märkimisväärne, et kõige semperlikum pealkiri on «Nimetu». Siinkohal oleks ülim naiivsus kavalehte oodata või autorilt küsima minna, mida ta selle või teise tööga inimestele öelda tahtis. Ene-Liis on lavastaja, kes ei räägi lugusid, vaid loob seisundeid. Veenvalt ja jõuliselt. Julgeksin väita, et veenvamalt, jõulisemalt, iroonilisemalt ja äraspidisemalt kui eales varem. Mõned liikuvad pildid imevad. See pole siinkohal mitte see halvustav väljend – imeb, sakib... Need imevad lõksu sattunu sõna otseses mõttes iminappadega enda külge ega lase ohvrit enam müsteeriumist välja. Asjad näivad millegi muuna, kui nad tegelikult on. Kes poleks unistanud täiuslikust videokaamerast, millega saaks unenägusid filmida? Sellel näitusel tabab mind mitu korda tunne, justkui oleks Semper sihukese kaamera kuskilt kätte saanud. Võib-olla saab see seisund algimpulsi installatsioonist «Unetus». Unetus on sarviline tegelane, vana Iitalo kilekott suus. Ühtaegu hirmuäratav ja abitu mutant, kellele pole ka off-nuppu külge pandud. Oi kuidas tahaks teda välja lülitada... paraku pole see võimalik. Unetusest peedistatud külastaja suunatakse edasi Malle juurde, kellel on tõepoolest väga pikad jalad. Pealkiri kõlabki «Mallel on ikka väga pikad jalad»... on küll, aga mitte ainult. Malle pole sugugi tavaline naine. Ta on seda sorti bitš, kelle puhul nimi Malle või Maive või midagi sellist mõjub eriti kohatult. Ma ei oska öelda, kas Malle on ilus või inetu. Malle puhul ei kehti üldtuntud ilu hindamise kriteeriumid. Malle esipool sädeleb ja tagapool on ruuduline. Ja tal on pikad ja peenikesed jalad. Mallel on vulgaarpunane suu, mille suurendamisprotseduuris on kindlasti kääre kasutatud. Igatahes jah, ta on naine, kelle unes nägemine iga vähegi normaalse kohe unetusekolli rüppe tagasi peaks suunama. Malle ise istub sel ajal lõdvalt ja apaatselt oma mõttetus plasttoolis... ja isegi ei irvita. No on bitš! Maraton ümber iseenda Järgmine unenägu on selline, mis peaks olema õudusunenägu, aga millest ei raatsi miskipärast kohe üldse üles ärgata. See on painaja. See on tühjadest õllepurkidest ja tribüünihäältest kolisev lärmakalt meditatiivne «Nimetu» kuningriik, mis imeb sind iga ringiga ikka sügavamale ja sügavamale endasse. See on maratonijooks ümber iseenda telje. Fännide hullunud-hullutavad karjed, taju hägustumine. Ükskõik, kas sport või narkootikum või lihtsalt väga palju õlut. See on totaalne üledoos ükskõik mida, mis võtab küll tuikuma, aga ei lase lõpetada. Klounitrikoos Semper sinu ümber kukub küll korduvalt vastu seina, aga ei katkesta võistlust. Rebige ennast selle värvilise unenäo küljest lahti, see lõputu ringmäng, mis ei saa lõppeda millegi muu kui surma või ülesärkamisega. Nagu igast täie ette läinud üledoosist, ärkan ka sellest natuke uue inimesena (või vähemalt kujutan seda endale ette). Surmaunest ärganu vaatab maailma uue ja natuke ebakindla pilguga. Ta pole enam kindel, kas kõik on ikka päris nii, nagu paistab, ja pisiasjad võivad omandada erakordse tähtsuse. Nii ka seekord. Kõige tagumisemas saalis tuleb ilmsiks, et peale unenägude filmimise masina on Semper suutnud leida ka kaamera, mis otse ebakindla pilguga inimese silma sisse on monteeritud. Selle kaameraga saabki näha tuttavat ruumi täiesti uues valguses. Pisiasjad nagu sileda põranda kõverused, tähelepandamatud lambijalad, anonüümsete eurovalgustite kuplid ja imepisikesed kortsud kuskil valge seina ja valge põranda vahel muutuvad siinkohal võimsateks maalilisteks kujunditeks. Ka see lugu imeb... kuni ebakindel pilk päästvasse pilvitusse taevasse jõuab. Jube võimas näitus. Detailideni paigas. Rafineeritud manipulatsioon. Ühtaegu jahe, minimalistlik ja ääretult sügav. Reis läbi Ene-Liisi kaamerasilma iseenda juurde. Ene-Liis Semperi näitus Tallinna kunstihoones on avatud
kuni 22. oktoobrini |
