| Täna, 20 aastat hiljem on taas põhjust seda sündmust meenutada, kui üks Eesti performance'ikunsti pioneere rekonstrueerib samas kohas toona ettekantu. Tegelikult oleks põhjust minna ajas veelgi kaugemale, aastasse 1980, kui Annuse Mooni tänava koduaias leidis 40–50 inimese silme ees aset tema esimene performance, mida autor ise ei osanud veel performance'iks nimetadagi. Igatahes ilmus kunstnik varem maasse kaevatud ja lehtedega kaetud august ootamatult publiku ette, puhus pasunat ja jagas kohale tulnutele siniseid suudlusi ning guašiga siniseks värvitud kaselehti.Kõigepealt, kuidas tuli teil, toona 20-aastasel noorukil, idee hakata korraldama koduaias näitusi ja performance'eid? Minu jaoks oli see aeg täis vaimset surutist ja pessimismi. Siit ei olnud õigupoolest kuhugi minna. Käisin 1970ndate lõpus palju Moskvas ja Leningradis, külastasin korterinäitusi, mille taga seisid kunstnikud, kel polnud võimalik oma töid ametlikel näitusepindadel eksponeerida. Idees teha midagi sellist ka enda koduaias oli neil käikudel kindlasti oma osa. Tegelikult on Mooni tänava tähendus mulle palju suurem kui lihtsalt kohal, kus ma elan. Ma olen siin sündinud ja kogu elu elanud, kui välja arvata need mõned kuud, mis olen olnud kas välismaal või Tartus. Ka siinsel aial on nii minu vanemate kui minu jaoks väga oluline tähendus: mu vanemad, isa bibliograaf, ema proviisor, ei teeninud väga palju. Aed oma saadustega andis arvestatavat lisa. Mäletan lapsepõlvest peale peenraid. Ja kui endal tuli elatist teenida, oli täiesti loomulik, et seda saab teha aiaga. Nii kestis see 1988.-1989. aastani, mil olukord ühiskonnas muutuma hakkas. Aga aia tähendus on säilinud. Kas või kasvuhoone, millel on väga vana vundament ja kus nüüd on osaliselt mu ateljeegi koos kasvavate viinamarjadega, millest unistasin juba 1980ndate algul. Ikkagi, performance – kust see? Sellist nimetust ma toona ei kasutanudki, arvan, et see jõudis minuni alles ühest 1983. aasta Taide numbrist. Minu jaoks olid need müsteeriumid, aiarituaalid. Olin nende peale varemgi mõtelnud, kuid konkreetse tõuke andis 1980. aasta augustis Noorsooteatris nähtud Leonhard Lapini «Multiplitseeritud inimene». (See etendus olümpiamängude kultuuriprogrammi raames, uuesti on see kavas välja tuua tänavu novembris – T. V.) Kuigi mu 1980ndate performance´itele on tagantjärele püütud poliitilist värvingut anda, oli nende aktsent siiski teine. Pigem olid need aiarituaalid, st soov anda aiale tagasi seda, mida ma temalt olin saanud. Justkui lõikuspüha tähistamine. Tänu selle eest, mida aed oli kasvatanud, pooleldi religioossed ja šamanistlikud rituaalid. Teisalt olid mu tolleaegsed performance´id omamoodi kaasproduktsiooniks minu toonasele graafikale, mis oli väga pretsii�ne ja kohati isegi kuiv. Performance'id tuginesid mitmesugustele erinevatele mälupiltidele, kuid kindlasti ei nimetaks ma seda aiateatriks. Teie viimane ülesastumine koduaias toimus 20 aastat tagasi. Enne seda olid veel «Valged linnud» ja «Tornid taevasse». Enamasti olete kasutanud kindlaid atribuute, nagu kroon, valge hõlst, kinniseotud silmad, tuli... Nende tõlgendamine pakub vaatajaile alati palju võimalusi... Krooni idee sain ühest raamatust, kus on pilt, kuidas Napoleon kroonib end ise keisriks. (Ilmselt peab Annus silmas Jacques-Louis Davidi maali «Keiser Napoleon I ja keisrinna Josephine’i kroonimine» – T. V.) Mõtlesin, et olgu pealegi, mis ühiskonnas toimub, vähemalt oma aias saan ma teha seda, mida tahan. Siin võtan ma võimu, ennekõike ehk spirituaalse sfääri enese kätte. Maailm oli toona minu tarvis vägagi hingestatud. Kadunud Evi Pihlak (kunstiajaloolane ja -kriitik – T. V.) ütles veel, et sel moel võin kurjad jõud vabastada – et seda vältida, tõmbasin krooni tulest läbi, see oli nagu kaitserituaal. Valge hõlst, noh, see on õhtul pimedas – ja pimedas mu performance´id toimusidki – paremini nähtav. Muidugi on sellel teatud arhetüüpne tähendus nagu tulelgi. Kinniseotud silmad justkui võimaldaksid siin- ja sealpoolsuse piiri ületamist, mis muidu ei oleks surelikule võimalik. 1987. aasta performance, mis kandis pealkirja «Läbimised», tõi kaasa miilitsa sekkumise ning teie enese ja veel mõne inimese kinnipidamise. Tõesti, pärast seda kui performance oli lõppenud ja me aias istusime, tuli miilits, ja seda koguni mitme autoga. Kohale saabus ka tuletõrje. Tänav oli täis inimesi, kes hakkasid masinaid kõigutama. Kokku viidi kaheksa-üheksa inimest Laari tänava jaoskonda, meid süüdistati tuleohutuseeskirjade ja naabrite rahu rikkumises, natsionalistlike meeleolude õhutamises jne. Alampolkovnik, kes jaoskonnas valves oli, helistas mitmele poole ja teatas lõpuks: «Seltsimees Annus, kõik on korras. Probleeme pole.» Hiljem võttis ühendust veel keegi Tiidu-nimeline mees KGBst ja küsis, ega ma ometi arva, et nemad on selle kõik organiseerinud. Viimase 15 aasta jooksul ei ole te performance'itega üles astunud, kui kõrvale jätta 1997. aasta Veneetsia biennaal ja 2005. aasta esinemine Artdepoos personaalnäitusega seoses. Miks? Sellel, et ma pikaks ajaks lõpetasin, oli mitu põhjust, kõige olulisem ehk see, et mu etteasted muutusid omamoodi markeeringuiks, seda seostati omaaegse miilitsa-looga, lisati poliitiline dimensioon. Meediaühiskond tõlgendas mu etteasteid endale sobivas vormis, tehes minust märgilise sümboli. Lühidalt öeldes taheti näha seda, millega mu performance´itel miskit tegemist ei olnud. Sellega koos kaugenesid minust nii Mooni tänava aed kui selle sügisene muld. Kõik see tekitas stressi, millest hakkan alles praegu vabanemas. Annus aktsioonis • Siim-Tanel Annus (snd 1960) oli aastail 1980–1993 Eesti peamisi performance'i viljelejaid. Kunstniku koduaias Tallinnas Mooni tänavas aset leidnud poolsalajastest aiaetendustest kujunes välja iga-aastane underground-kunstiüritus. Esimestel aastatel piirdus publiku hulk maksimaalselt 70 inimesega. Viimasel, 1987. aasta performance'il ületas vaatajate arv juba saja piiri. • Nagu märgib Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon, oli arhetüüpseil sümboleil põhinevate performance'ite läbiv idee rituaalse toimingu kaudu hingelise vabaduse saavutamine, selle juures kasutatakse rohket tuld ja pürotehnilisi võtteid. • 1987. aasta performance'i ja miilitsa sekkumise jäädvustas videolindile ka Soome TV. (PM) |
