Kui võrrelda ülemerenaabritega, siis ei ole Eesti pärimusmuusika maastik sugugi vähem mitmekesine. Pilt on arhailisem: siin on säilinud mõndagi, mis mujal on taastumatult hävinud. Kui aga vaatluse alla võtta «arendatud» pärimusmuusika, mis Soomes, Rootsis ja Norras on saavutanud mitmekultuurilise küpsuse, siis meil on see alles lapsekingades. Iseseisvusaastatel on esile kerkinud omanäolisi ansambleid, kuid ühtki neist ei saa võrrelda Põhjamaade «profiliigaga», kuhu kuuluvad näiteks Viljandi publikule tuttavad Hedningarna või Garmarna, Gjallarhorn või Värttinä. Viimane kasutab üliedukalt runo- ja regivärssi, sooritades olemuselt staatilise rütmivormiga lennudünaamika imesid. Suur osa bändi inspiratsioonist on pärit soome-ugri aladelt Karjalast Siberini, ansambli liidrid on käinud isiklikult Setumaal vanu viise ja tekste kogumas. Värttinäle stiililt sarnased Eesti ansamblid, näiteks Oort või Tulli Lum, ei jää maha mitte niivõrd tehnilistes oskustes, kuivõrd professionaalses mõtlemises – pühendumises. Põhjused on objektiivsed: 50 aastat stagnatsiooni tekitas hapnikupuuduse, mille jäljed on tuntavad siiani. Maria Kalaniemi või Kimmo Pohjoneni sarnaste maailmanimede puudumine ei ole seotud Eesti muusikute kehvema taseme, vaid isiksuste puudumisega. Sama hästi kui olematud on ka professionaalse muusika elulised kõrvalharud: promotsioon ja produktsioon. Loodetavasti parandab aeg selle vea. Soome muusikaeksport on jõudnud Euroopa tippu ning kogu maailmas tuntud bändide nimekiri on pikk ja stiililiselt kirev. Sealjuures on rahvusjuurtega põimunud bändidel öelda oma kõva sõna. Last but not least, pärimusmuusika hariduse tase Põhjamaades on mäekõrgune võrreldes enamiku maailma riikidega. Pärimusmuusikutelt oodatakse ajaloolise järjepidevuse alalhoidmist. Märgid näitavad, et Eestis tuleb pealesirguv põlvkond sellega toime. On kuulda, et seni konservatiivsuse poolest kurikuulus Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia kavatseb avada rahvamuusika eriala. See ajalooline otsus on eriti tervitatav seetõttu, et vajadus ala asjatundjate järele on järsult tõusmas. Teatavasti kinnitati 2004. aastal üleriigiline pärimusmuusika raamainekava muusikakoolidele. Suured panused on pandud ka kaasaegsetele alustele rajatava õppega Eesti Pärimusmuusika Keskusele, mis loodetavasti juba varsti leiab kodu Viljandi lossimägedel, otse suvise festivali südames. Ja lõpuks – kui õppeasutused eesotsas kultuuriakadeemiaga künnavad pärimusmuusika põldu, siis festivaliga kulmineeruv Eesti Etno 2006 ja ETNO + pärimusmuusikalaagrid külvavad seemneid juba ettevalmistatud pinnale. Võttes arvesse, et paljud juhendajad on festivalile saabunud aktiivsed muusikud, on alust loota, et pärusmuusikute varumeeste pink pikeneb silmanähtavalt ning noorte pillimeeste hoiakud omandavad tubli annuse avatust ja professionaalsust. Siis ehk võime varsti hakata rääkima ka Eesti oma maailmamuusikutest ja kaupmeestest, kes avastavad meretaguseid avarusi, kust naasevad tundmatute vürtsidega. Pärituult neile! |
