Folgi tihedat programmi mõni päev enne peo algust uurides palusin festivali pealikul Ando Kivibergil teha mõned soovitusliku iseloomuga näpunäited. Pealik haaras entusiastlikult käsi hõõrudes kava kätte ning asi lõppes sellega, millega ta tegelikult pidigi lõppema – ta joonis alla enam-vähem kõik kontserdid. Lõõtsa ajaloo keskelPidu läks tegelikult käima juba avapäeval. Baski lõõtsavirtuoosi Iker Goenaga triki-pop vanade lossimüüride vahel lükkas oma helidega keha ja vaimu täpselt õigele lainele. Tema eklektiline ja värske muusika valgus publikusse unistavalt, haaravalt ning romantiliselt. Liisi Koikson koos ansambliga Helletused esines esmakordselt regilauludele üles ehitatud kavaga. Pauluse kirik oli publikust tulvil. Laul kajas vastu rõsketelt kirikuseintelt. Relvitukstegevalt siiras Koikson, temperamentne ja kirglik kontrabass pluss torupill. Paljud kuulasid suletud silmi. See on ehe chill-folk. Otse malbe muusika keskelt kappasime läbi karge suveõhtu tagasi Kirsimäele, kus sattusime meheliku jõu ja võimsa energiaga laetud muinasmaailma. Laval müristasid juba kümmekond aastat edukalt arhailist regilaulu moderniseerinud mehepojad ansamblist Oort. Grupi karismaatilise liidri Sünteri Sassi sugestiivne vokaal ja metalses vormis jõuline muusika aitab meenutada, kes sa oled ja kust tuled. Võimas, tõeliselt võimas. Uued tulijad Nõmmelt, Diskreetse Mango Trio oli üks meeldivamaid üllatajaid. Tegelikult polnud nad eriti diskreetsed midagi ja nimele vaatamata oli neid laval üheksa. Nooruslikult kompleksivaba lähenemisega hiilgav power-folk või regirokk on värske, nakatav ja lõbus. Me veel kuuleme neist. Kuigi festivalil peaesinejaid ametlikult pole, oli Altan siiski üks nendest, kelle esinemist tungis vaatama eriti palju inimesi, ja ega nad pettuma pidanud. Donegali viiuldajad koos legendaarse gaelikeelse rõõmuga segatud nukrusega on klassikalisel tasemel, ent Altani põhitrump on haldjalik solist, kütkestav heledapäine kaunitar Mairéad Ní Mhaonaigh, ilma kelleta poleks ansambel see, mis ta on. Iiri haldjas ja maagia Regulaarselt festivali väisav multitalent Rein Rannap astus üles täpselt keskööl Ugala teatris alanud improvisatsioonikontserdil koos Tiit Kikasega. Dünaamiline duo lähenes rahvamuusikale kosmilises võtmes, mis rõhutas suurepäraselt muusika ajatust ja igavikulisust. Rannap mängimas klaverit otse keelipidi nagu kannelt, Kikas pistmas sundimatult viiulipoognat tagataskusse ning käristamas viiulit nagu heavy-kitarri. Luupima pandud rahvalaulusämplingud sajandite tagant. Üks peo vaieldamatuid tipphetki. Aafriklasi polegi varem Viljandisse toodud. Sedapuhku olid nad aga platsis Eesti-Norra-Elevandiluuranniku ühisprojektis Talent 2006. Etniliste eelarvamuste ületamiseks ellu kutsutud projekt astus üles kultuuriakadeemia blackbox’is, mis oli rahvast nii täis, et parmupillilgi poleks olnud kohta maha kukkuda. Kultuure lõimiv muusika, lummava kõlaga džunglitrummid peksmas rütmi põhjamaiselt hillitsetud meloodiatele. Mehed, te oleksite pidanud seal olema! Tänavune festival oli kahtlemata üks mitmekesisemaid, meeldejäävamaid ning põnevamaid. Palju erinevaid lehekülgi, aga kõik ühest raamatust. Festival Viljandi pärimusmuusikafestival 20.–23. juulini Viljandis |
