Valdav osa inimestest unistab suurest sissetulekust ja sellest tulenevast heast elust. Ning et Eesti majandus rühib aina kümnendiku kaupa ülesmäge, palgad kuulu järgi samamoodi, siis võiks oletada, et hea elu on iga soovija jaoks käeulatuses. Tee ainult usinasti tööd. Tegelikkus on aga suuresti teistsugune. Postimehe tellitud uuringu järgi ütleb lausa 28 protsenti eestimaalastest, et Eestis normaalselt äraelamiseks peaks kuus kätte saama 10 000 krooni. Eesti keskmine palk on aga 8500 krooni kandis ja sellest tuleb veel maksud maha arvata. 10 000-kroonine kuusissetulek on Eestis statistikaameti järgi kõigest mõnekümnel tuhandel inimesel, enamik saab alla selle.On väike vale, suur vale ja on statistika, tavatseb rahvasuu öelda. Statistika näitab kohati eestimaalaste sissetulekuid suuremana, kui need tegelikult on. Seda on kinnitanud ka mitmed avaldatud arvutused. Seega on enamiku inimeste sissetulek alla selle. Tunnistab ju kas või odavaid toidukaupu müüvate kauplusekettide populaarsus, kui oluline on inimeste jaoks siit-sealt kroon, kaks või kolm kokku hoida. Võiks ehk arvata, et inimesed on lihtsalt ahned, kuid see oleks liigne lihtsustamine. Tegelikult on ju inimesel oma igapäevakuludest üsna täpne ülevaade ning ta teab sedagi, kust on kõige keerulisem kokku hoida. Ja enamik eestimaalastest pole ots otsaga kokku tulemiseks rabades harjunudki veel säästmisele mõtlema, kuigi Eesti Pangal on aeg-ajalt tavaks välja ilmuda ja just säästmisele tähelepanu juhtida. Nii et valitsuse jaoks positiivne majanduskasv inimeste taskus reaalset ei väljendu. Põhjust ära arvata pole kuigi keeruline – Eesti ettevõtja edu aluseks pole ju uuenduslikud äriideed, vaid odav tööjõud. Ja odava tööjõu kasutamise esimesi viljugi saab igaüks omal nahal kogeda. Nii kuulemegi, et Eestis ettevõtlust arendada pole võimalik, sest puuduvad töölised. Ent kui inimesel on valida, kas ta teeb väikese palga eest odavat tööd või teeb sama odavat tööd kusagil mujal veidi suurema palga eest, siis ei saa talle etteheiteid teha, kui ta viimase valib. See tähendab, et tegemist on surnud ringiga. Sest ühelt poolt ütleb tööandja, et ei saa rohkem maksta, sest tootlikkus on madal, ja teiselt poolt arvab töötaja, et nii madala töötasu eest ta paremat tööd teha ei kavatsegi. Ja niikaua kuni kogu majanduskasv püsibki nende kahe vastasseisul, pole ka mõtet seda teab mis saavutusena esitleda. |