Juba aastakümneid on Eestis inimese elu- ja töökohtade paiknemine olnud
pidevas muutumises. Samas pole Eesti haldusjaotus väga pika aja jooksul
oluliselt muutunud. Seega võib vist väita, et elu on läinud omasoodu, aga
haldusjaotus ja juriidiline raamistik pole eriti muutunud.
Viimasel ajal on jälle – osaliselt ilmselt ka seetõttu, et maksude laekumine
on vähenenud – hakatud rääkima haldusreformist. Ehk igale mõtlevale inimesele on
selge, et kui on kehvemad ajad, siis ei suudeta kõiki lollusi lihtsalt kinni
maksta. Praegune haldusjaotus ja kohalike omavalitsuste ning keskvalitsuse
vaheline rollijaotus kuuluvad kindlasti sellesse valdkonda.
Enamjagu senisest diskussioonist on alanud ja lõppenud arutelul kohalike
omavalitsuste (KOV) arvu üle. Põhjus on arusaadav – selline lähenemine on lihtne
ja kõigile mõistetav ning nii tore on ju ka juttu illustreerida toredate
graafikute ja kaartidega. Ometi on see lähenemine lihtsustatud. Samuti tekib
iseenesest suur lõks, millesse kõik vaidlevad pooled hooga sisse kukuvad. Sest
tegelikult pole küsimus KOVide arvust üldse eesmärk, see on lausa vale
küsimus.
Õige küsimus kohalikule ettevõtjale, poliitikule, lapsevanemale kõlab hoopis
teisiti – kas sina tahad elada vallas, mis on elujõuline, kes ehitab koolile
spordibaasi, vallale uue internetipunkti, mudilastele moodsa lasteaia, kuhu
tahab ise kolida noor pere ja mis suudab maksta kõva palka heale spetsialistile
või ametnikule? Või tahad sa elada kohas, mille elanike arv aina kahaneb, kus
pole õhtuti midagi teha, mis elab ainult riiklikust abirahast ja kust noored
igaveseks lahkuvad?
Valida pole siin nagu millegi vahel. On ainult vaja täpsustada, milline peab
olema omavalitsus, et see vastaks esimesena kirjeldatule. On selge, et
omavalitsus peab olema piisavalt suur ja majanduslikult aktiivne, et anda terve
nädala tööd haritud maakorraldajale, vallasekretärile ja sotsiaalametnikule.
See, et iga omavalitsus peaks olema võimeline saatma oma spetsialiste
kogemusi omandama Euroopasse, osalema rahvusvahelistel üritustel mitte ainult
Uugametsal, vaid ka Prahas või Pariisis – on normaalne. Muidu ei arene ei
töötaja ega omavalitsus…
Ning veel üks aspekt, mis on väga oluline. Kogukonna- ja kodukohatunne.
Sellest on küll räägitud, kuid ainult ühest aspektist. Et kui teeme suured
omavalitsused, siis see kaob. Täitsa õige oht, vale asjaajamise puhul võib see
tõesti juhtuda. Ongi juba juhtunud näiteks kaunis eestiaegses linnas Nõmmel. See
liideti Tallinnaga ja seda valitsetakse nüüd lasnamäelaste häälte ja
maamaksu-määradega. Ehk peaks hoopis seda tulevikus muutma.
See tähendab, et võib-olla oleks mõistlik uuesti võtta päevakorda näiteks
Nõmme linna taasloomine, et nõmmekad tunneks end kodusemalt? Kas seda tegelikult
teha või ei – võib arutleda, aga sõnum poliitikule ja ettevõtjale peaks olema
selge. Haldusreform ei pruugi tähendada mitte ainult KOVide liitmist, vaid mõnel
juhul ka lahutamist. Kõige alus on peamine eesmärk – elujõuline omavalitsus,
mida valitsetakse kohapealt, omade poolt.
Lõpetuseks – kutsuksin tungivalt kõiki ettevõtjaid üles vaatama veidi
kõrgemale oma töölaua tasemest ja asuma ainuvõimalikule Eesti elu ja
majanduskeskkonda edendavale positsioonile – võtame kätte ja nõuame
poliitikutelt elujõuliste omavalitsuste kiiret ärategemist. Saagu neid siis 15,
50 või 100.
Kui mitte nüüd, siis millal ja kui mitte meie, siis kes… |
