Tänavu sügisel ei ava enam oma uksi kolm kooli, Saatse põhikool ning Leevi ja Maaritsa algkool Põlvamaal. Sulgemine ei tulnud suure üllatusena, ohukirves rippus pea kohal juba pikka aega. Seda enam, et ühes koolis, Leevis, oli vaid üks õpilane.

Samal teemal: Lõpukell heliseb sel kevadel viimast korda kolmes maakoolis

Koolide kinnipaneku lainehari oli mõni aasta tagasi, kui korraga võis kaduda kuni paarkümmend kooli. Viimastel aastatel on sulgemisi vähemaks jäänud, kuid see ei tähenda, et koolisüsteem oleks korrastatud ning kõik tulevikku vaadates rahulik.

Esiteks ei pruugi sulgemislaine sugugi täiesti läbi olla. Varsti lõpetavad keskkooli viimased laulva revolutsiooni põlvkonnast, mis tähendab, et hulk keskkoole võib tühjaks jääda. Ka pole sündide arv kasvanud nii plahvatuslikult, et suudaks kõiki koolimaju täita. Pearahata aga kaua kooli lahti hoida ei saa. Erilise löögi all on just väikesed kohad, kust endiselt minema kolitakse. Mida vähem aga on kohalikke koole, seda kiiremini surevad välja väikesed kohad ja elu koondub edasi linnadesse.

Seepärast on tähtis, et sundsulgemisele läinud koolide kõrval teisedki massiliselt enam uksi sulgema ei peaks. Just võimalus esimesed kooliaastad kodu lähedal veeta on see, mis aitaks noori kodukohas hoida ning kergendaks oluliselt nii laste kui ka nende vanemate elu. Väikeses kohas polevat võimalik anda head haridust. Kuid selleks, et paari-kolme küla algkooliealistele lastele õpetust jagada, ei olegi tarvis võimatut teadustööd ega ülisuurt raamatukogu, vaid pigem klassiruume ning tahtmist ja entusiasmi.

Haridusministeerium töötabki välja väikeste koolide toetamise kava. Väikekoolid vajavad abi – muidu kiputakse ikka juba võimalikult varakult lahkuma kaugele linna, kus võimalused paremad.

Tallinna-lähedastes valdades on elu näidanud, et kui kodukoolis pole korralikke sportimisvõimalusi, minnakse juba varakult linna, kuna tundub, et sealsed võimalused kaaluvad tüütuvõitu koolitee üles. Siinsed jõukad omavalitsused jaksavad aga vastukäiguks oma koole rahastada.

Selleks et kaugemate väikeste kohtade elu veel enam ei seiskuks, tuleb koole aidata tugeva regionaalpoliitikaga.

Lastele tuleb kohustuslik haridustee tagada. Koolivõrk ei saa minna isevooluteed, kui omavalitsusel ka raha ei jätku. Väheneva rahvaarvu ja linnadesse kolimise taustal on koolide kinnipanek olnud paratamatu ja õigegi. Selle järelsammud peavad aga olema läbi mõeldud. Ehk isegi naiivses lootuses, et kunagi on lapsi rohkem ja saab koolid jälle avada.