Palavast armastusest Venemaa ja NATO vahel ei ole mõtet rääkida. Kuid kas tasub arvata, et tegu on siira vihkamisega? Seegi on ilmselt vale. Nagu tihti elus on ka neis suhetes tõde kahe äärmuse vahel. Armastuseks pole põhjust ja vihkamine oleks mõttetu. Nii ongi Põhja-Atlandi Alliansi ja Moskva suhete tunnusjooneks pigem kattuvate huvide otsimine, asjatute konfliktide vältimine ja pragmaatiline koostöö.

Ajas pilku tagasi heites võiks öelda, et vastastikune läbikäimine on suurepärane – külma sõja aegse vastasseisuga ei anna praegust olukorda ju võrreldagi. 26 NATO riiki ja Venemaa mahuvad kõik ühe ümmarguse laua äärde, kaklema ei minda ja vestluse toon on viisakas. Tihti jäädakse viisakalt ka erinevatele seisukohtadele.

Tõenäoliselt aitab sellist tasakaalukat õhkkonda hoida ka NATO – Vene Nõukogu (inglise keeles lühendiga NRC) alusdokument, mille kohaselt riikide siseasjad ei ole arutelu aines.

Keerukad küsimused

Seega ei saa NATO liikmesriigid NRC laua taga tõstatada teemasid, mis puudutavad Venemaa mitte kõige lootustandvamaid sisearenguid. Samamoodi ei saa Venemaa tõstatada NATO maade sisepoliitikat puudutavaid teemasid.

Lisaks näeb NRC alusdokument ette ka varasemast erineva osalusmalli. Kui eelmise koostöömudeli puhul oli tegemist NATO liikmetega ühelt ja Venemaaga teiselt poolt, siis NRC formaadis on kõik riigid laua taga n-ö võrdsed, esinedes eelkõige oma rahvuslikus rollis. Muudatus peegeldub ka riikide esindajate istumisjärjestuses, mida võib teatud määral sümboolseks pidada – Venemaa on praegu paigutatud tähestikulise järjestuse kohaselt Rumeenia ja Slovakkia vahele.

Kuid ei istumisreeglid ega NRC alusdokument ei võta NATO maadelt õigust ega võimalust käsitleda Venemaaga seotud teemasid või NRC-s arutusele tulevaid küsimusi ka omavahelistes aruteludes.

Kas eespool öeldu tähendab, et NATO – Vene Nõukogu formaadis on kõik kunstlikult silutud ja laua taga lihtsalt ümisetakse ühiselt ning sõbralikult? Kindlasti mitte. Kuna sisepoliitika peegeldub ka välispoliitikas, siis mingit otsa pidi tulevad erinevad nägemused ikkagi esile, olgu näiteks Valgevene või Ukraina või Kaukasuse või Usbekistani temaatika käsitlemisel.

Nüüdseks on jõutud põhimõttelisele arusaamale, et teravaid teemasid ei ole mõtet vältida. Nii ongi toimunud mitu mõttevahetust, mis arusaamade erinevused päris hästi esile toovad.

Näib, et kasutame kõik samu termineid, kuid näeme sisu erinevalt. Tihti tundub, et kuulume eri väärtussüsteemidesse. Kui NATO riigid kritiseerisid teravalt Valgevene võimude käitumist valimiste ajal, siis Venemaa arvates oli tegu täiesti demokraatliku protsessiga.

Varem on samasugused erinevused tulnud ilmsiks Ukraina presidendivalimiste hindamise ja Kaukasuse «külmutatud konfliktide» puhul.

Pidev erinevate arusaamade esiletooja on ka Euroopa Tavarelvastuse Leping (CFE), kus NATO riigid nõuavad Moskvalt Istanbuli kohustuste täitmist ja relvastuse ning relvajõudude väljaviimist Gruusiast ja Moldovast, Moskva aga leiab, et nad on teinud piisavalt ja need kohustused on üldse kahepoolne küsimus Venemaa ja Gruusia ning Venemaa ja Moldova vahel.

NATO ralli

Sääraseid erimeelsusi võib tõlgendada mitut moodi, kuid minu arvates on kasulik, kui kaardid lahtiselt lauale pannakse. See võimaldab näha, millistes valdkondades on siiski võimalik koostööd teha.

Sõelale jäävadki valdavalt praktilised koostööprojektid, nagu Afganistani uimastikaubandusega võitlemine, terrorismivastane tegevus, massihävitusrelvade tõkestamine, kriisihaldus, kaitsereformid, logistika, kaitsejõudude koostöö üldisemalt jm.

Võib-olla näivad mõned teemad liiga kitsana ja teised taas liiga üldisena, kuid niisugune pidev suhtlemine on igal juhul kasulikum kui Venemaa täielik tõrjumine ja isoleerimine – see ei olekski praegu võimalik.

Kogu NATO partnerluspoliitika üks eesmärke on ju arendada dialoogi, aidata kaasa info liikumisele ja hoida kontakte. Venemaa vanema põlvkonna nägemust NATOst on ehk juba võimatu muuta, kuid peale on kasvamas uus põlvkond ja nende juurdepääs infole aitab ehk teistsugust nägemust kujundada.

Keegi pole aga öelnud, et see protsess on kerge. Hea näide NATO püüdlustest ja nende elluviimise raskustest on lõpule jõudma hakkav NATO infokampaania Venemaal – «NATO ralli».

Allianssi tutvustavad ettevõtmised toimuvad üheksas linnas, alates Vladivostokist ja lõpetades Pihkva ning Kaliningradiga. Venemaa meediat hinnates kaasnes infokampaaniaga ka väiksemat sorti protestiväljaastumisi ja ürituste kasutamist kohalike poliitikute poolt oma «patriotismi ja rahvuslikkuse» ülesnäitamiseks – Venemaal kohalikud valimised tulemas.

Meedias ilmus siin-seal ka NATO-vastaseid kirjutisi ja mõned neist olid päris kurjad. Kuid see kõik näitab veel kord vajadust infot levitada.

Venemaa staatus

Venemaal nähakse NATO laienemist, nagu üldse paljusid rahvusvahelisi arenguid, endiselt «nullsumma protsessina», s.t kõike vaadeldakse kui Venemaa staatuse tõstjat või alandajat.

Viimasel ajal on Moskvas nafta- ja gaasidollarite turvil kasvanud enesekindlus ja soov tõusta taas maailmaareenile jõukeskuse ning suurriikide tipptegijana ning üha häälekamalt nõutakse Venemaa staatuse tunnustamist.

Mure staatuse pärast on omane paljudele riikidele, seda võib Alain de Bottoni raamatu pealkirja kasutades nimetada «staatuseängiks». Venemaal lisandub veel identiteedi otsimine ja enda defineerimine millegi vastu, mitte poolt.

NATOs nähakse Venemaal toimuvat päris selgelt, kuid see pole vähendanud soovi koostööd jätkata, vastupidi. Olemata liiga optimistlik avatud suhtluse kiirete tulemuste osas, tasub seda toetada. Dialoog ei tähenda alati üksmeele leidmist, kuid aitab hoida osapooli pragmaatilises koostöös, mis on tulusam kui avalik konfrontatsioon.