Nimelt seisneb konflikti allikas asjaolus, et Auschwitz-Birkenau muuseumi nõukogu keeldub taasavamast Vene väljapanekut. Vene ajaloolased väidavad, et kuuest miljonist holokaustis mõrvatud juudist olid ligi pooled Nõukogude kodanikud, kuid muuseumi väitel olid peaaegu üks miljon neist Poola, Baltimaade ja Rumeenia kodanikud, kes sattusid Nõukogude Liitu Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärjel 1939. aastal.

Meedias puhkes sõnasõda – küllalt sarnane pronkssõduri omaga. Nii jõudis Vene riigiduuma väliasjade komisjoni esimees Konstantin Kossatšov öelda, et poolakad soovivad «ajalugu ümber kirjutada».

Muuseumi direktor Piotr Cywinski ütles aga Reutersile, et Auschwitzis hukkunud inimesi tuleb austada: «Ja kui need olid mustlased või eestlased, ei saa me neid kõiki kutsuda venelasteks.»

Kuid erinevalt pronkssõduri teisaldamist tahtvast ametlikust Eestist on poolakatele väga raske külge kleepida fašistide silte. Rahvusvahelise Auschwitzi nõukogu esimees Wladyslaw Bartoszewski on ise endine surmalaagri vang. Ta on öelnud et Poola pole koht, kus levitada stalinistlikke valesid.

Poolakatel ja venelastel pole see esimene kord ajaloo üle vaielda. Venemaa ei tunnista siiamaani Katõni massimõrva 1940. aastal, kui NKVD mõrvas umbes 20 000 Poola ohvitseri (või peaks ütlema Nõukogude kodanikku...), aegumatu inimsusevastase kuriteona, vaid ainult kui aegunud kriminaalkuritegu. Ebamugavusi tekitab ka fašismist vabastamise kontseptsioonis Varssavi ülestõus 1944. aastal, kui Poola vastupanuliikujaid ülestõusule kutsunud Nõukogude armee Visla teiselt kaldalt lihtsalt pealt vaatas, kuidas sakslased halastamatu julmusega poolakaid tapsid.

Tõtt-öelda on Auschwitzi muuseumi koduleheküljel leiduvad vastavad avaldused märksa rahumeelsemad kui meedias üksteise pihta lennanud süüdistused. Muuseum loodab tüli lõppemist ja Vene väljapaneku avamist. Tõepoolest, esmalt väärivad jätkuvalt mälestamist Auschwitzis hukkunud, kuid on tõesti karta, et nii Auschwitz kui ka pronkssõdur viivad mingite ajalooliste stampide ülevaatamiseni. Aga ülevaatamine ei tähenda veel hukkunute mälestuse rüvetamist, need pole vastandlikud nähtused.