| |
|
 |
Viiu Nurmela arvates muutis riigikohtu lahend Eesti pensionäride aastaid kestnud sundosa pärimise õiguse Kolgata teeks, mida nüüd julgevad ja suudavad vaid vähesed ette võtta.
Foto: Marina Puškar |
|
Riigikohtu otsus põrmustas pensionieas pärijate ootused
(65)
23.04.2005 00:01
Tiiu Põld, kohtureporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Esimesed nn riigikohtu katsejänesed, kellel lasub kohustus tõendada oma kolme
aasta tagust töövõimetust, on 61-aastane endine õpetaja Viiu Nurmela ja temast
viis aastat vanem õde Maie Kriis.
Viiu Nurmela: «Meie ema Erna Kibal suri 7. oktoobril 2001. Paar kuud pärast matuseid näitas vend meile ema notariaalselt kinnitatud testamenti. Taevake – see oli tehtud 1985. aasta kevadel, kui polnud veel omandit ega eraomandit!» Testamendist selgus, et ema vara ainus pärija on vend. See rabas. Olime ikka justkui suur üksmeelne pere, kus kõik aitasid kõiki, ja nüüd siis selline vahetegemine! Eriti solvas meid õega see 16 aastat saladuses hoitud testament!»Ometi istusid Kibali pere kolm last 2002. aasta suvel sõbralikult Tartu notari Tiina Tombergi kabinetis, et võtta vastu ema maine vara. Pärimistunnistusel seisis: 2/3 ema vara mõttelisest osast saab Tambet Kibal, sundosad ehk kokku 2/6 mõttelistest osadest jääb vanuse tõttu töövõimetutele Viiu Nurmelale ja Maie Kriisile. «Notar ometi tundis seadust!» ohkab Viiu Nurmela nüüd. Kindel, et seadusetähe tundmises olid kodus ka Tartu ja Põlva maakohtunikud, kui nad kõigi kolme pärija valdused kinnistusraamatusse kandsid. Väga teravaks läksid õdede ja venna suhted uuesti siis, kui õed oma osa maast ära mõõtsid ja tahtsid õigust ise otsustada, mida sellega edasi teha. Tüli viis kohtusse Vend polnud õdedega päri. Kuna pahandust oma mõistusega lahendada ei suudetud, otsisid õed abi Tartu maakohtust. Vend vastas õdede hagile vastuhagiga, milles vaidlustas kõik, mis lihastest õdedest üldse ema vara pärijad tegi. Protsess lõppes õdedele krahhiga. Kohus leidis, et notar Tomberg eksis, kui määras neile ema varast sundosad. Seda põhjendusel, et testamendi avanemise ajal polnud Viiu Nurmela ja Maie Kriis faktiliselt töövõimetud ega ka ema ülalpidamisel, vaid nad olid lihtsalt vanuse tõttu pensionärid. Kohtuotsusest: «Notarite notariaaltoimingute praktika käsitada vanaduspensionäri automaatselt töövõimetuna, ei ole kooskõlas isiku testeerimisvabaduse põhimõttega ega vasta kehtivale õigusele.» Et kulukas kohtutee oli juba jalge alla võetud, ei raatsinud õed seda ka pärast esimest kaotust katki jätta. Maakohtule järgnes protsess Tartu ringkonnakohtus. Seekord said Viiu Nurmela ja Maie Kriis võidu. See kohus leidis: kuna õed olid ema surma hetkel pensionieas, oli neil ka õigus sundosale. Mõistagi oli see kohtulahend Tambet Kibalile vastukarva. Ta kaebas edasi riigikohtule. Ent kuna riigikohtu kolmeliikmelise tsiviilkolleegiumi iga liige andis pärimisseaduses olevale töövõimetuse mõistele eri sisu, võttis asja käsile kuueliikmeline tsiviilkolleegium. Kolleegium oli ringkonnakohtunikega ühte meelt. Leiti, et pensionär on just see õige sundosa pärija, kelle puhul pole mõtet arutadagi, kas ta on faktiliselt töövõimeline või mitte. Ent kuna kohtunikel tekkis kahtlus, kas pärimisseaduse 104. paragrahv on ikka põhiseadusega kooskõlas, anti asi riigikohtu üldkogu otsustada. 17 kõrget kohtunikku vaagisid seadusetähti nii- ja naapidi. Küsiti ka riigikogu õiguskomisjoni, õiguskantsleri, justiitsministri, advokatuuri ja notarite koja arvamust. Eriarvamuste virvarr Lõpuks olid arvajad kahes leeris, nagu õed ja vendki. Advokatuur, notarite koda ja riigikogu õiguskomisjon olid seda meelt, et pärimisseadus on põhiseadusega kooskõlas, et vanaduspensionärid on töövõimetud ja neil on pärandist ilmajäämise korral õigus sundosale. Ka justiitsministri arvates pole pärimisseadus põhiseadusega vastuolus, kuid mööndusel, et sundosa saajaiks on faktiliselt töövõimetud, seega need, kes vajavad erilist abi, aga mitte töövõimelised pensionärid. Õiguskantsleri arvates on pärimisseadus võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus, sest seab sundosa saamise õiguse sõltuvusse pärija töövõimetusest. Riigikohtu üldkogu leidis, et pärandita jäetutest on õigus sundosale vaid neil, kes olid pärandaja surma hetkel tema ülalpidamisel või kellel oli õigus temalt abi saada. Muudel puhkudel peab sundosa tahtja ise tõendama, et ta on töövõimetu ja tal on õigus sundosale. Seega on pensionäril õigus saada sundosa juhul, kui ta ei ole suuteline endale tööga elatist teenima ja vajab äraelamiseks materiaalset abi. Üksnes pensionäri staatusest sundosa saamiseks ei piisa. Kuid ka üldkogu istungil osalenud riigikohtunikud polnud ühte meelt. Neist viis – Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik ja Eerik Kergandberg – jäid eriarvamusele. Kohtunik Kulli arvates ületas üldkogu oma pädevust ja lõi uue õigusnormi. «Õigus peab aitama kaasa rahule ja solidaarsusele perekonnas, mitte aga külvama arusaamatusi ja tülisid,» leidis riigikohtunik Kull. Taas kohtusse Rahu ja solidaarsust riigikohtu lahend tõesti kaasa ei toonud. Tambet Kibali ja tema õdede kohtumaraton jätkub vastavalt riigikohtu näpunäidetele Tartu maakohtus. Pensionäridest õed teavad, et peavad seal tõendama oma töövõimetust, muidu pole neil ema Tartu- ja Põlvamaa maatükkidest mõtet unistadagi. Viiu Nurmela: «Minu arvates muutis riigikohtu lahend Eesti pensionäride aastaid kestnud sundosa pärimise õiguse Kolgata teeks, mida nüüd julgevad ja suudavad vaid vähesed ette võtta. Te mõelge – vanad peavad hakkama pensionieas tõestama oma töövõimetust! See on ju absurd!» Tambet Kibal: «Mina olen muudatuse poolt ja kiidan riigikohtu otsuse heaks, kuigi mind esindanud advokaadi arvates ei ole meie ühiskond selleks lahendiks veel sugugi valmis.» Kuid miks ikkagi Erna Kibal sellise testamendi tegi, mis ajas ta lapsed tülli, pani nad kirja teel suhtlema ja võttis (võtab) nii mõneltki krapsakalt vanaduspensionärilt lootuse mõnelt lähedaselt mingi sundosagi pärida? Viiu Nurmela jääb sellele küsimusele vastuse võlgu, Tambet Kibal aga sellest ei räägi. Ta ütles napisõnaliselt: «Miks minu ema oma testamendi
just sellise tegi, nagu ta tegi, sellest ma rääkida ei taha. Sel pole mõtet, kui
just teine pool teilt seda lugu tellinud pole. Olen praegu raskustes, sest
emotsionaalne taust on minu kahjuks – mu õed on siiski eakad inimesed. Ja mida
see minu seletus asjale ikka juurde annab. Ehk üksnes inimliku mõõtme, ei muud.»
-----------------------------------------------
Paragrahv
104. Sundosa pärimine Kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud, on nendel sugulastel ja abikaasal õigus pärida sundosa. Riigikohtu
lahend 38. Pärimisseaduse § 104 rakendamisel ei oleks korrektne ka eeldus, et vanaduspensionärid on automaatselt töövõimetud või abivajavad isikud. See eeldus võis pigem paika pidada enne Eesti taasiseseisvumist, mil kehtis üldine töökohustus, millest inimene vabanes alles pensioniikka jõudmisel. Mingi eluea saabumine ei tähenda üldkogu arvates iseenesest seda, et isik enam tööd ei suudaks teha ja vajaks seetõttu abi. Üldkogu leiab seetõttu, et PärS § 104 tõlgendus, mille kohaselt sundosa saamise õigus oleks kõigil vanaduspensionäridel, ilma et kaalutaks nende abivajadust, ei oleks piisavalt õigustatud piirang testeerimisvabadusele, täitmaks abivajavate perekonnaliikmete toetamise eesmärki. Õiguskantsler Allar Jõks riigikohtu lahendist «Kui mina oleksin õigusajakirjanik, oleksin teinud riigikohtu lahendist kuuldes skandaali ja rahva tänavatele kutsunud. Riigikohus ütles ju: töövõimetus ei saa olla seotud
ainult vanaduse saabumisega. Selle lahendiga muutis ta notarite ja
justiitsministeeriumi tööpraktikat. Nüüd tuleks hinnata, mis see töövõimetus
on ja kuidas seda pensionäridel mõõta.»
|
