Foto: Eero Barndõk

Juba mitme arvamusliidri suust on olnud kuulda väidet Eesti peataolekust ning paigaltammumisest ja vajadust uueks olemise ja eesmärkide mõtestamiseks. Kahtlen, kas asjad just väga halvad on, kuid teatud orientiiri kadumist ja inertsust on selgelt näha.

Muidu poleks ju hullu, sest majandus liigub, jõukus kasvab, riigihaldusegagi saadakse enam-vähem hakkama ja ka vahetu välisoht omariiklusele on väiksem kui eales varem, aga

Samal teemal: Juhtkiri: Üheksa korda mõõda Eksperdid vaidlevad uue põhiseaduse loomise üle (14)

Eesti on selleks liiga väike, kultuur habras ja iseolemine liiga noor ja õrn, et lasta end inertsil kanda.

Sestap on senise iseolemise kriitiline hindamine ning edasiliikumise selgete sihtide ja nende saavutamise viiside arukas seadmine elulise tähtsusega.

Kaldun arvama, et järgmistel üldvalimistel saadab edu neid poliitilisi jõude, kes suudavad kõige täpsemalt tajuda ja paremini sõnastada eesti rahvusliku iseolemise tänases (uues) olukorras ning eelseisvaks keskpikaks perioodiks.

On selge, et 90ndate alul seatud strateegilised eesmärgid on saavutatud. Oleme saanud suure iseolemise ja riikluse viljelemise kogemuse. See vajab läbisõelumist, hea edasiarendamist ja kehva kõrvalejätmist.

Ajakohane põhiseadus

Nii mõndagi, mis kirjutati omal ajal põhiseadusesse ajastu ja olude sunnil või hirmudes, on tänaseks kaotanud oma tähenduse. Teisalt tähtsamgi veel on tänase päeva uues olukorras eduka hakkamasaamise ja iseolemise eesmärkide ja teede-viiside määratlemine.

Selleks on põhimõtteliselt kaks teed. Esiteks lasta asjadel areneda omasoodu ning teatud kriitilisse seisundisse jõudes rakendub ühiskonna alalhoiuinstinkt (muidugi kui sellest suures tarbimises ja vastuolulises heaolus veel midagi järel on).

Ühiskond ja eliit võtavad end kokku (à la loomeliitude pleenum ja kodanike komitee liikumine) ning sõnastatakse uued eesmärgid ja tegevusvormid, sh siis ka põhiseadus.

Teine tee oleks evolutsiooniline, stabiilsele demokraatiale kohane viis ehk iseolemise alusdokumendi ehk põhiseaduse kriitiline hindamine ja rahulik-süvenenult uue teksti ettevalmistamine.

Uue põhiseaduse loomiseks oleks kolm peamist põhjust. Esiteks juba mainitud uue mõtestatuse ja orientiiriseade vajadus.

Teiseks olemasoleva riikluse mudeli kohendamine ja paremustamine senistest kogemustest ja eesootavast lähtudes.

Kolmandaks õiguslike tühikute, vastuolude kõrvaldamine ning teksti kooskõlla viimine uue, Euroopa Liidus olemisest tuleneva õigusolustikuga.

Ühiskatlas iseendaks

Rahvust ühendavail ideaalidel ja väärtustel võib olla erakordne jõud, mida me argisagimistes ei pruugi märgata, kuid mis kriitilistel hetkedel võivad olla otsustava tähendusega. Olen kaugel sellest, et kutsuda üles revideerima põhiseaduse preambulas ja esimeses peatükis juba sõnastatud alusväärtusi.

Kuid samas ei maksa silmi sulgeda ka selle ees, et oleme nii õiguslikult kui poliitiliselt seotud uue, terve Euroopa väärtussüsteemiga, mida peame vähemalt respekteerima ning mis nüüd Euroopa põhiseaduslikus lepingus ka sõnastatud.

Nii poliitiliselt kui ka sotsiaalpsühholoogiliselt oleks palju vastuvõetavam, kui me sõnastaks need väärtused meile sobivas vormis oma põhiseadusesse kui «omad». Kaoks efekt, et see on mingi väljastpoolt meile antud või, mis veel hullem, peale surutud normistik.

Lõppude lõpuks pole sugugi ilma tähtsuseta ka küsimus, kuidas ikkagi tagada iseendaks jäämine, oma kultuuri ja keele kaitsmine ja arendamine selles suures Euroopa Liidu nimelises katlas ja globaliseeruvas maailmas.

Riigiõigusliku mudeli korrastamine ja arendamine on riikluse tõhusaks toimimiseks samuti väga oluline.

Murettekitavad valdkonnad

Praegu pole kahjuks võimalik esitada kõiki probleemseid valdkondi, veel vähem neid analüüsida, seetõttu tuleb piirduda ainult viitamise-meeldetuletamisega – nendeks valdkondadeks on riigikaitse korraldus, presidendi pädevus ja valimine, valimissüsteem, põhiseaduskohtu loomine, õiguskantsleri funktsiooni ja pädevuse täpsustamine, riigikogu ja valitsuse suhete täpsustamine, omavalitsuste staatuse ja pädevuse korrastamine.

Euroopa Liidus olemisega kaasnev Euroopa õiguse ülimuslikkuse põhimõte, mis iseenesest on paratamatu, sest vastasel korral ei oleks liit lihtsalt toimiv, on sisuliselt muutnud kehtetuks palju põhiseaduse sätteid (näiteks ei kuulu seadusandlik ainuvõim enam riigikogule või tulevikus raha emissiooni ainuõigus Eesti Pangale).

Ka on põhiseaduse sätete kõrvale tekkinud suur hulk paralleelseid põhimõtteid ja sätteid (eriti puudutab see põhiõiguste harta ja põhiseaduse I ja II osa «kõrvutiasetsemist»).

Mitmed põhiseaduse sätted on aga otseses vastuolus Euroopa õigusega (näiteks mittekodanikele keeld kuuluda erakondadesse või hääleõiguse kuulumine ainult Eesti kodanikele). See on tekitanud paraja segaduse selles, mis õigused ja vabadused mis juhul kehtivad.

Eriti suurt segadust ja aeganõudvaid vaidlusi on aga ette näha õiguse praktilises rakendamises.

Euroopa Liitu astumiseks tehtud põhiseaduse täiendus on hädapärane vaheabinõu, mis oma üldisuses jätab kõik uksed lahti. Ka ei saa seda täiendust kasutada kummipaelana, mida lõpmatult venitada saab.

Sellises olukorras muutub põhiseadusest arusaamine kasuistlikuks, rippuvaks ühe või teise tõlgenduse saamisest. Piltlik ja ilmekas avalöök euroõiguse kohaldamise-mittekohaldamise osas tuli just riigikohtust valimisliitude otsuses.

Õigus olgu selge

On üldtunnustatud tõsiasi, et oma ideelt ei pea põhiõiguskord tekitama segadust, vaid vastupidi, vähendama seda, olema lihtne, selge ja arusaadav igaühele. Ainult siis on ta elav, oma rahva poolt mõistetav, omaksvõetav ja töötav.

Küsimus ei ole selles, et me peaksime Euroopa Liidu õiguskorra vastu võitlema või pea liiva alla peitma (loe: säilitama näilisuse kehtivas põhiseaduses). Küsimus on, kuidas end adekvaatselt ja võimalikult tõhusalt kohandada olukorraga, kuhu me oleme end rahvahääletuse teel paigutanud.

Ekslik oleks arusaamine, et võimu ja õigusi on ainult ära läinud. Ei, neid on ka oluliselt juurde tulnud, nii rahvale – näiteks õigus osaleda europarlamendi valimistel ja rahvaalgatuses (millest põhiseadus vaikib, nagu muide ka subjektiivsest valimisõigusest üldse) – kui ka üksikisikutele.

Viimase osas on näiteks suur hulk põhiõiguste hartas sisalduvaid isiku, sotsiaalseid ja solidaarsusõigusi, millistest põhiseaduses pole sõnagi.

Aga ometi võiks nad lihtsas ja selges keeles olla Eesti põhiseadusesse sisse kirjutatud. Lisaks kõigele eelöeldule vajab kehtiva põhiseaduse tekst ka normitehnilist korrastamist.

Kokkuvõtteks tuleks igati vältida olukorda, kus põhiseadus on ajast ja vajadustest maha jäänud, kehtib ainult osaliselt ja elu Eestis ei toimu enam ainult põhiseaduse järgi, vaid paljus ka muu välise õiguse järgi ja alusel.

Oleks muidugi liiglihtne arvata, et uus põhiseadus vabastab meid kõigist või enamikust probleemidest. Kuid paar asja annaks ta kindlasti.

Uue põhiseaduse ettevalmistamine sunniks meid kriitilisele eneseanalüüsile, mõtestama olemist ja tulevikku ning teiseks tagab meile nüüdisaegse, töötava ja õiguslikult korrektse põhiseaduse. Seda aga polegi nii vähe.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5