Paljudes maailma riikides teavitustööd teinud ja inimsmugeldajate ohvritega kohtunud Rania on veendunud, et ka Eestis ei tohiks inimesed olla naiivsed, arvates, et see neid mitte kuidagi ei puuduta.

Kas Eesti on mingil põhjusel silma jäänud kui riik, kellel on inimkaubanduse vallas probleeme?

Inimkaubandus on rahvusvaheline probleem ja rohkem või vähem on iga riik sellega kuidagi seotud. Eesti puhul ei saa me rääkida kui sihtmaast, vaid kui võimalikust transiit- või lähtekohariigist.

Kuna inimkaubandus on rahvusvahelise haardega, on igal riigil selles välja kujunenud oma roll.

On teil infot selle kohta, et Balti riigid on kuidagi eriti halvasti silma paistnud?

Ma ei saa seda konkreetselt väita, sest nagu te teate, ei ole inimestega kaubitsemine valdkond, kus meil oleks kasutada väga konkreetseid numbreid ja fakte – sellele on üldse raske jälile jõuda, kuigi me teame, et see eksisteerib.

Mul pole teile esitada täpseid andmeid, kui palju lapsi või naisi on Eestist inimkaubanduse ohvriks langenud, ja arvan, et ka teil endil puuduvad need arvud.

Kuid me ei räägi ainult Eestist, vaid ka teie naabritest: Venemaast, Soomest, Rootsist, Lätist – kõigil on selles vallas probleeme olnud.

Kuidas see kõik siin, Eestis, teie kujutlust mööda välja näeks? Peame end väga tsiviliseeritud riigiks, see pole ju niisama – võtan kellegi käekõrvale, sunnin teise riiki orjatööle minema või seksiteenust pakkuma?

See oleks inimkaubandusest väga lihtsustatud arusaam, kui kujutaksime seda nii ette, nagu te äsja kirjeldasite. Tegelikkuses võib see välja näha ka nii, et kas või siinsamas Tallinna tänaval astub noore ja kena neiu juurde keegi, kes pakub talle tasuvat tööd, head elu ja kuulsust.

Keegi ei astu teile ju tänaval ligi ettepanekuga hakata tegema orjatööd, end odavalt maha müüa või elundidoonoriks hakata.

Selle asemel on kupeldajate ettepanekud looritatud efektselt ja neile on antud märksa tsiviliseeritum väljanägemine – nad esindavad olematuid modelliagentuure, ööklubisid, eskortteenuseid ja muud taolist.

Teile pakutakse isegi lepingut, mida lõksupüütav enamasti halva või olematu keeleoskuse tõttu pole suuteline lugema. Kui aga soov lahedama elu või kuulsuse järele on suurem kui ettevaatlikkus, kirjutatakse sellele mõtlematult alla. Ja ratas hakkab veerema.

Ja edasi läheb kõik nagu tõelises mustas stsenaariumis – ilma rahata, passita ja õigusteta tuleb alustada tööd, millest keegi pole sõnakestki poetanud?

Just nii see käib! Väga kerge on manipuleerida inimesega, kes on võõras keskkonnas, kel pole raha ja kes ei oska kohalikku keelt. Piiri ületamise kontroll on küll paljudes riikides muutunud tugevamaks, kuid ikkagi on võimalik öelda, et see naine on koos minuga ja siseneb riiki minu vastutusel. Väga levinud on ka dokumentide võltsimine.

Aga lapsed – võõrast last ei saa ju niisama käekõrval riigist riiki viia? Millised on nende smugeldamise viisid?

Üks võimalus, millest äsja just rääkisin, võltsdokumendid, mängivad ka laste puhul üht olulisemat rolli. Ka minu pass võltsiti, kuid mingi ime läbi ei vahetatud minu eesnime. See oli Ameerikas aastaid ainus habras niit, mis mind varasema eluga Indias ühendas.

Mind sisuliselt varastati, sest minu vanematele valetati minu tuleviku osas algusest peale. Kui nad oleksid teadnud, mis juhtuma hakkab, poleks nad mind võõraste kätte usaldanud.

Kuid India rahvaarvu arvestades pole ime, et lapsed raudteejaamas või linnatänaval oma vanemad silmist kaotavad – ja siis on kohe platsis «head onud», kes lubavad sind aidata. Tagajärjeks on aga lapserööv ja kupeldajate kätte sattumine.

Olete ise kõik need õudused oma lapsepõlves läbi elanud, mida te sellest mäletate?

See, mida ma tänaseks tean, tugineb minu ema ja mind orbudekodus kasvatanud inimeste jutule, sest nii nagu paljude varastatud laste, nii kasutati ka minu puhul narkootikume.

Seda tehakse pidevalt, et inimene kaotaks adekvaatse mõtlemisvõime ja tunded, et tal kaoks mälu. Ma ei mäleta sellest ajast peaaegu midagi, ja ma arvan, et see on minu psüühikale isegi hea.

Meie peres oli viis last ja ühel päeval tuli meie juurde väga korralikult riides mees, kes rääkis emaga ja ütles, et ta pakub mulle paremat elu ja aitab mind hariduse saamisel.

Nagu iga ema, nii tahtis ka minu ema mulle kui oma lapsele parimat.

Kuid kui ta mind mõned kuud hiljem otsima hakkas ja minuga kokku tahtis saada, ei lastud meid enam kokku. Töötasin samal ajal ühes vabrikus ja mulle räägiti, et minu lähedased on surnud.

Aga ometi tuli päev, mil te sellest põrgust välja pääsesite?

Tavaliselt pääsetakse smugeldajate käest ainult siis, kui oled lootusetult haige, et sind kui tööorja enam mõtet pidada pole, või siis, kui sa sured. Kui püsid veel omil jalgel, selleks lootust ei ole, sest valvurid on igal pool.

Minu tervis läks väga halvaks ja mind visati lihtsalt tagasi tänavale. Sattusin riiklikku orbudekodusse ja 1979. aastal lapsendas mind üks Ameerika abielupaar.

Ja kurb lugu sai õnneliku lõpu?

Ei, nii lihtne see ei olnud – ma ei usaldanud kedagi, ei rääkinud sõnagi ega olnud normaalseks kontaktiks võimeline – minu jaoks oli kõik, hoolimata ilusast ümbrusest, väga võõristav ja hirmutav.

Ma isegi ei söönud, sest võõrapärane toit ei läinud mul suust alla. Minu lähenemine uue perega oli väga dramaatiline ja nõudis vanematelt väga palju kannatlikkust.

Te ei teadnud oma minevikust midagi ja ometi sattusite aastakümneid hiljem tagasi oma päris-kodumaale ning olete teinud inimkaubanduse vastu võitlemisest oma südameasja?

Alles neli aastat tagasi hakkasin ma tõsiselt huvi tundma oma India päritolu vastu ja hakkasin oma vanematelt täpsemalt küsima, kes ma olen ja kust ma tulen.

See tekitas minus vastupandamatu soovi minna tagasi Indiasse. Tahtsin näha maad ja inimesi, kelle keskelt ma pärit olen.

Samas kartsin, et see reis purustab mu elu, ja ma polnud kindel, kas suudan oma tundeid ja mõtteid pärast seda enam kontrollida.

Kas Indiasse sõitsite juba inimkaubanduse vastu võitlejana?

Ei, mind kutsusid Indiasse sõbrad, kes teadsid, et tahan minna oma juurte juurde, ning nad rääkisid mulle põhjusest, miks nemad sinna lähevad.

Mulle oli inimkaubandus täiesti võõras teema ning veel vähem oleksin osanud arvata, et see kõik on mind ennast puudutanud.

Ja ometi leidsite sealt eest palju rohkem, kui arvata oskasite?

Teil on õigus, palju, palju rohkem! See peab olema saatus, ma ei oska seda kuidagi teisiti seletada, et sattusin tagasi täpselt samasse punkti, kust minu elu oli kunagi alguse saanud.

Käisin orbudekodus, kus elasin enne adopteerimist, sain sealt suure palumise peale kätte kausta oma isikuandmetega ja nägin ainukest minust tehtud fotot.

Siis viidi mind kokku minu sealsete sugulastega ja lõpuks kohtusin oma emaga keda ma läksin otsima ühte väikesesse külla, kuid ei leidnud

Pärast pikki tühjalt oodatud tunde jõudsin tagasi hotelli, veidi aja pärast kuulsin ukselt koputust ja mõtlesin, et see on toateenija, kuid see oli minu ema. Ja siis me ainult nutsime

Rania Hong (32)

• Sündinud 1972. aastal Lõuna-India lapserikkas peres.

• 7-aastaselt petsid lastega kaubitsejad ta vanematelt välja ja müüsid teda aasta jooksul korduvalt kaubitsejate vahel käest kätte. Lõpuks sattus elama varastatud laste majutuspaika, millest oli saanud üks India lapsorjade ostu-müügikeskus.

• Füüsiline nõrkus ja vaimsed traumad muutsid tüdruku inimkaubitsejate jaoks kasutuks ning ta visati tagasi tänavale. Rani sattus riiklikku orbudekodusse.

• 1979. aastal lapsendas ta uus perekond ja ta asus elama USAsse.

• 1999. aastal alustas Rani vabatahtlikuna tööd organisatsioonis Shared Hope International (Jagatud Lootus – toim.) ja on täna selle esinaine, võideldes aktiivselt inimkaubanduse vastu maailmas.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1