Märtsi lõpp 1949. aastal oli erakordselt lumine. Keskpäevane päike andis küll juba aimu kevade saabumisest, ent ikkagi olid paljud maanteed ja linnatänavad hangedesse mattunud ning raskesti läbitavad. Võrumaa Vastseliina valla Möldri küla läbiv tee aeti 24. märtsil ootamatult täies ulatuses lahti. Koolivaheajaks Võrust vanematekoju tulnud Lea Seim oli juba linnast lahkudes kuulnud jutte, et midagi on teoksil ning tasuks olla ettevaatlik. «Ei osanud arvata, et see meie peret oleks puudutanud,» kirjutab Seim aga oma mälestustes, mis talletatud Eesti Rahva Muuseumis (ERM) ühes sadade teiste meenutustega. «Küüditamist me ei kartnud, sest isa ja ema arvates polnud nad midagi riigivastast teinud ning teiseks arvati, et vanainimesi keegi kimbutama ei tule.» Nii ei aimanud keegi, et kutsuvalt lahti aetud külatee oli julm ähvardus. Sama päeva, 24. märtsi õhtupoolikul ootasid Läänemaa Silla mittetäieliku keskkooli õpetajad Kullamaal bussi, et sõita Haapsallu õpetajate kevadisele nõupidamisele. «Ilm oli sombune. Helvetas laia lund. Äkki köitsid meie tähelepanu tugevakasvulised kirjuis nahkkasukais vene keelt kõnelevad mehed, kes isesuguste tumedate kammitsatega autode vahel sebisid. Mehed olid relvis,» meenutab samuti ERMi kogusse saadetud mälestustes koolidirektor Anni Teidearu. Õpetajad tundsid venelaste nägemisest küll kõhedust, ent ei osanud arvata midagi enamat. Kuid õhtul Haapsalus vennanaise poole Posti tänavale öömajale suundudes nägi Teidearu, et tänav kubises samadest autodest. Hirmutav ootamine Viljandis koguneti sel õhtul tookordsesse Ugala saali Jakobsoni tänaval, et kuulata Koidu koori kontserti. Hämmastusega märkasid lauljad, et ehkki saal oli viimseni välja müüdud, ilmus publikut kohale vaevalt pool saalitäit. Kontserdile järgnes meeleolukas pidu. Nagu oma mälestustes kirjutab laulja Helmi Hillermaa, ei pööranud tantsumöllus ja lauluhoos keegi suuremat tähelepanu linna peatänavalt kostvale ebatavaliselt valjule mootorimürale. «Kui hommikupoole ööd väljusime, siis olime küll nagu puuga pähe saanud,» jätkab Hillermaa. «Kogu tänav oli lumelobjakat täis, selles undasid suured veomasinad, öeldi olevat Studebakerid. Need olid masin masinas kinni, suunaga linnast välja, terve Jakobsoni tänava täielt.» Helmi Hilllermaa sai järgmisel päeval kuulda, et tema maal elav kodurahvas oli nende autodega rongile viidud ja Siberisse küüditatud. Lea Seim võeti Vastseliinas koos vanematega kaasa, ehkki ta küüditatavate nimekirja ei kuulunudki, ning sõidutati lahedalt lahti aetud teed mööda Võrru, laaditi haruteel seisvasse trellitatud akendega loomavagunisse ning saadeti sama teed. Koolidirektor Teidearu valvas koos vennanaisega kogu öö üleval ning piilus kardina vahelt tänaval askeldavaid küüditajaid. «Tumm vaikus. Ainult kella tiksumine kottpimedas toas. Ja siis… Rautatud saabaste kaja trepil teatas, et tullakse meile. Trepp oli pikk, sest elasime teisel korrusel. Haarasime kramplikult teisteise käest… Koputus. Vaikus. Taas koputus. Helmi tõusis ja läks avama. Ei küsitud meid, vaid Vooremaad, kes elas üle koridori. Kuulsin, kuidas Helmi ütles, et ta ei tea Vooremaast midagi, tõmbas ukse paukudes kinni ja keeras lukku. Aga üles nad oma ohvri leidsid, sest varsti kuuldus üle koridori kõrval korteris paanilist tegevust ja venekeelset kamandamist.» Sissetung kodudesse 25. märtsi varahommikul prõmmisid kommunistid, kommunistlikud noored, nende kaasajooksikud ning Nõukogude sõdurid seitsme ja poole tuhande eesti perekonna uksele ja akendele, tungisid nende kodudesse, kiskusid veel unesoojad lapsed vooditest välja ning kamandasid ehmunud vanemad asju kokku pakkima, et saata need perekonnad määramata ajaks Siberi avarustesse. «25. märtsi hommikul umbes kell 6 hakati kloppima uksele ja akendele. Kuna isa ei olnud kodus, avas ema ukse. Sisse tulid külanõukogu esimees Milda Grünfeld, O. Vent, A. Kartsepp, V. Pettai, A. Jalak ja mõned sõdurid. M. Grünfeld ja mõned temaga kaasas olijad istusid toas laua juurde, ka ema pandi sinna istuma. Algul pandi kirja kõik, kes peres elavad, siis teatati emale, et pere on määratud asumisele saatmisele kui kulaklik perekond,» kirjutas ERMile Leili Kristian, keda küüditamine tabas Võrumaal Haanja vallas Hämkoti külas. «Samal ajal tegid sõdurid tubades, pööningul ja mujal läbiotsimisi. Seejuures keeras üks sõdur minu natuke üle kahe aasta vanuse magava venna Mati koos voodiriietega ümber, nii et vend jäi voodiriiete alla, näoga vastu voodi põhja, ja jättis nii. Nägin seda kõike oma silmaga.» Perekonna isa oli kodust ära, kuid küüditajaid see ei häirinud. Ema koos nelja lapsega – teismelised õde ja vend, kuueaastane väikeõde ja kaheaastane väikevend – viidi minema. «Kui loeti otsus Siberisse sundümberasustamise kohta, läks ema täitsa endast välja ja lükkas lillelauad koos lilledega ümber (meil oli kodus palju toalilli). Läks tükk aega, enne kui ta rahunes. Ema ei olnud üldse võimeline kaasavõetavat kraami kokku korjama ega pakkima.»
> Loe edasi |
