Mingit üldtunnustatud standardit, mille põhjal saaks öelda, millal ja mispärast tuleks ühel riigil vabandust paluda ja millal mitte, pole ju olemas. Kahtlemata on põhjused, mille puhul meie Venemaalt vabandust ootame, palju kordi enam vabandust väärivad, kui need, millest allpool juttu tuleb. Kuid ju siis pole Venemaa sinnani veel kasvanud. Aga see ei ole meie teha. Ja kui ei kasva, siis pole see meie, vaid Venemaa traagika. Küll aga saame vastutada iseenda tegude eest.

President Arnold Rüütel palus 24. juulil 2005 Kloogal vabandust nende eestlaste pärast, kes osalesid juudivastastes kuritegudes. Ma arvan, et Rüütli tegu iseenesest oli õige.

1939. aastal elas Eestis ligikaudu 4500 juuti – põliselanikku, meie kaasmaalast. Ligikaudu pool tuhat neist represseeriti Nõukogude okupatsiooni ajal. Küüditatute osakaal Eesti juutidest oli seega väga suur, märksa suurem kui eestlaste oma.

Suurem osa ülejäänud meie juudi rahvusest kaasmaalastest põgenes sakslaste eest Nõukogude Liitu. Voldemar Kurese äsjailmunud memuaaride järgi pöördusid siia jäänud juudid eesti seltskonnategelaste poole palvega neid sakslaste eest kaitsta. Kes täpsemalt kelle poole pöördus ja kelleni see abipalve veel jõudis, pole teada. Küll aga kaitsesid juute üksikisikud, kelle seas tuntuim näide on Uku Masing. Säilinud arhiividokumendid tõestavad ka, et väga paljud eestlased pöördusid Saksa okupatsiooniasutuste poole, et kosta mõne juudi soost tuttava eest, pannes sellega ohtu iseennast.

Organiseeritult eesti intelligents juute igatahes kaitsta ei suutnud. Teadaolevalt hävitati Saksa ajal Eestis üle 900 Eesti juudi. Ning mitte ainult nemad, meie kaasmaalased, vaid kuni 15 000 siia mujalt Euroopast veetud juuti. Kahetsusväärselt osales selles ka meie rahvuskaaslasi. Me ei olnud võimelised juute kaitsma, sest eesti intelligents oli laastatud, laialipaisatud ja okupatsioonides orientatsiooni kaotanud. Me olime vihased punase aasta õuduste pärast, mil juudid okupatsioonivõimu aktivistidena välja paistsid. Lisaks oli eestlastel alaväärsuskompleks 1939.–1940. aasta alandava alistumise pärast Nõukogude Liidule.

Kuid juudivastastes repressioonides osalemist ei saa siiski õigustada – see on pööbli tume viha, mis välja lõi. Samasugune, kui tšehhide viha 1945. aastal, kui nad tasusid oma varasema alandava alistumise eest läände põgenevatele Saksa mundrit kandvatele eestlastele, kes tšehhide-slovakkide alandustes kuidagi süüdi ei olnud. Või tänapäevast näidet tuues – seesama tume ülbe viha abitute inimeste vastu, nagu moslemi võitlejaid piinanud liitlaste okupatsioonisõduritel Iraagi vanglates.

Ei tohi aga unustada, et Eesti oli okupeeritud. Tegemist ei olnud Eesti riigi poliitikaga – poliitikaga, mille Eesti kodanikkond oleks heaks kiitnud või mida ellu viinud valitsust sallinud. See oli Saksa riigi poliitika Eesti territooriumil. Seega – kui oleme vabandust palunud juutidelt, siis peaksime veel enamgi seda tegema nende tegude eest, millest nüüd juttu tuleb. Sest nende puhul oli tegemist just Eesti riigi poliitikaga.

Esimene on Eesti käitumine Loodearmee, Põhjakorpuse ja ka teisi nimetusi kandnud Vene valgete väekoondisega 1919. aasta lõpus ja 1920. aasta alguses. Koos loodearmeelastega Eestisse põgenenud tsiviilisikutega oli neid ligikaudu 50 000 inimest.

Selle väeosa reakoosseisu moodustasid peamiselt Pihkvamaa talupojad, juhtkonna endised tsaariohvitserid, kellest suur osa olid baltisakslased. Esialgu allus see väekoondis Eesti Vabariigile, hiljem oli iseseisev, tegutsedes Eesti Vabariigi liitlasena. Loodearmee sõjasiht – milleks oli enamlaste võimu kukutamine – erines eestlaste omast. Eestlaste sõjasihiks oli teatavasti kaitsta Eesti iseseisvust mis tahes värvi venelaste või sakslaste vastu.

Vaenlane oli aga üks ja seesama ning tihti tuli võidelda õlg õla kõrval. Sel teemal uurimuse avaldanud Reigo Rosenthali hinnangul oli Loodearmee mõju Eesti ja ilmselt ka Läti Vabadussõja käigule väga oluline 1919. aasta kevadel. Nimelt kui Loodearmee alustas edukat pealetungi meie idapiiri taga, oli Punaarmee sunnitud paiskama oma väed Petrogradi kaitsele, nõrgendades seega oma pealetungi lõunas, kus Eesti väed olid raskesse olukorda sattunud.

Samuti oli Eesti jaoks oluline Loodearmee üksuste abi Eesti piiride kaitsel Narva rindel 1919. aasta novembris. Ning lõpuks – pole kahtlust, et ilma Loodearmee ähvarduseta oleksid Tartu rahu tingimused kujunenud eestlastele hoopis halvemaks. Oli ju bolševike üheks eesmärgiks Tartu rahu sõlmimisel Loodearmee likvideerida.

Novembri keskpaigas andis Eesti väejuhatus loa Loodearmee tagalaüksustele, sõjaväelaste perekonnaliikmetele ning põgenikele taganeda Narva jõe vasakule kaldale. Eesti pinnal määrati nende 12 000 inimese asupaigaks pea inimtühi ala metsas Mustjõest läänes. Oli novembrikuu, ja sel 1919. aasta novembris langes temperatuur kuni 20 miinuskraadini. Põgenikel polnud talveriietust. Neil soovitati hakata metsas muldonne ehitama. Töövahendeid selleks polnud, nii tuli onnid ehitada maapinnale.

Samal ajal võitlesid mõned Loodearmee üksused veel Narva all, lüües Eesti piiride ja enda kaitsel eestlastest mitte vähem ägedaid lahinguid. Detsembris lepiti Eesti ja Nõukogude Venemaa vaherahuläbirääkimistel kokku, et Loodearmee desarmeeritakse. Seda eestlased ka järk-järgult tegid. Tihti jäid loodearmeelased desarmeerimise käigus muudestki asjadest ilma. Marodööritsemine Loodearmee ladude, vooride ja võitlejate kallal oli õieti alanud juba varem.

Juba novembri alguses oli Loodearmee võitlejate ja nendega koos Eestisse taganevate tsiviilisikute hulgas hakanud maad võtma tüüfus. Tõeliseks epideemiaks kujunes see aga alles detsembris, Eestis. Selles pole midagi imelikku, sest lahingutest ja rännakutest nõrgestatud võitlejad ning põgenikud said Eestis eluasemeks kui just mitte muldonnid, siis vabriku- ja laoruumid, kus puudus elekter, soojus, pesemisvõimalused ja ka voodid. Nii ei saanud inimesed end nädalate kaupa lahti riietada. Jaanuari keskel oli Loodearmee enda arvestuste järgi väekoondises juba 18 000 haiget ja haavatut. Loodearmeelased ja põgenikud olid Eestile ebamugavad poliitilises mõttes ning kujutasid endast ka tohutut nakkusohtu.

Loodearmee juhtkonna kava viia väekoondis üle Lätisse, Soome või Lõuna-Venemaale, et jätkata võitlust Vene kodusõja teistel rinnetel, luhtus. Ka üksikutena oli endistel reavõitlejatel tollal raske Eestist minema pääseda. Läti piir oli tüüfuseohu tõttu täielikult suletud ning ka teistesse Euroopa riikidesse oli peaaegu võimatu reisiviisasid saada.

1919. aasta detsembris ja 1920. aasta jaanuaris-veebruaris kujunes aga Eestis haigestunud loodearmeelaste ja nendega koos olnud tsiviilisikute olukord katastroofiliseks. Iseloomustamaks Eesti sõjaväelise juhtkonna suhtumist olgu siinkohal esitatud Viru rinde staabiülema polkovnik Nikolai Reegi (endise nimega Bazõkov) mõttekäik, kes muide 1939.–1940. aastal sovettidega väga pugejalikult suhtles. Niisiis põhjendas Reek seda, miks peaks loodearmeelased ja põgenikud Peipsi-äärsetesse vene küladesse paigutatama, järgmiselt: «Kui tõbi seal lahti läheks, ei oleks see meil nii valus ja koguni mitte väga kahjulik, kui venelaste arv Peipsi rannal natuke väheneks.»

Kokku lahkuski ligikaudu 20 000 isikut lootusetu olukorra tõttu sügiseks Venemaale. Vaevalt küll, et kommunistid hiljem neid represseerimata jätsid. Kuid veel veebruari lõpus loeti ainuüksi Narvas ja selle lähiümbruses kokku umbes 6000 haiget loodearmeelast, kellest vaid 2500 oli suudetud paigutada haiglatesse. Veel märtsi alguses kirjeldas üks Eesti lipnik, haigla komandandiks määratud August Orgussaar Iisaku seltsimajas olnud haigete olukorda järgmisena: «Ühtegi arsti ega sanitari ei ole /---/ samuti ei ole arstimeid. Haiged on puudulikult köetud ruumes poolalasti ja poolnäljas /---/ laibad lamavad juba mitu päeva segamini haigetega...»

Märtsikuu jooksul pandi taudile siiski piir ja suremus vähenes. Aga kaotused olid hirmsad. Eri hinnangute kohaselt suri 1919. aasta lõpus ja 1920. aasta esimesel poolel peamiselt tüüfuse eri vormidesse 8000–12 000 loodearmeelast, kelle hulka on tõenäoliselt arvestatud ka põgenikud.

1920. aasta kevadest saadeti need endised loodearmeelased, kes töötada jaksasid, Eestis metsatöödele, kus töötingimused samuti olid väga rasked. Tööst keeldunud loodearmeelased pidid lahkuma Venemaale; nende hulka sattus ka neid, kes ei suutnud pärast tüüfuse läbipõdemist veel metsatööd teha. Suvel, kui võimalus avanes, lahkus mitu tuhat loodearmeelast siiski ka Poolasse. Eestisse võis lõpuks jääda vaid mõni tuhat Loodearmee veterani.

Eesti sõjaväeline juhtkond on loodearmeelaste saatuses süüdistanud Loodearmee enda juhtkonda, kes oli passiivne ja vastutusvõimetu. Vähemalt osalt on see ka tõsi. Kuid täiesti kindlalt oli ka Eesti kaitseväe ja riigi juhtkonnal märksa enam võimalusi oma endiste liitlaste olukorda parandada, paljude elu päästa ning saatust kergendada. Abistama oli aga aktiivsem hoopis Ameerika Punane Rist. Kindlasti olid Eesti sellisel käitumisel oma põhjendused, millest eelkõige võib nimetada loodearmeelaste endi varasemat käitumist, mis ei olnud kaugeltki Eestit austav, ning teiseks seda, et ka Eesti põliselanikke ohustasid tol 1920. aasta talvel nälg ja tüüfus. Selles olukorras käivitub enesealalhoiuinstinkt.

Aga vabanduse oleme minu arvates võlgu neist põhjendustest hoolimata. Iseasi, kellele ja kuidas seda esitada. Tänapäeva Venemaal suhtutakse valgekaartlastesse ettevaatlikult ja teiseks mõjuks meie vabandusepalumine praeguste Eesti-Vene suhete juures pigem iroonilisena.

Aga vabandust ei peagi paluma tipp-poliitik välklampide sähvimise saatel. Vabandus nende tuhandete loodearmeelaste ees, kes emakese Venemaa eest võideldes tegelikult Eesti Vabariigi ellujäämise kasuks oma panuse andsid ning osalt Eesti Vabariigi ükskõiksuse tõttu Ida-Virumaa halvasti hooldatud haudades uinuvad, võib seisneda ka Loodearmee, Põhjakorpuse või selle väekoondise mõne tugevama üksuse nime andmises mõnele tänavale või ehk ka mälestussamba püstitamises näiteks kavandatava Peeter I ausamba asemele Narva.

Või mis veel lihtsam, nende 15–20 kalmistu kordategemises ja hooldamises meie riigi raha eest, see tähendab, et nende kalme võetaks võrdsena Vabadussõjas langenud eestlaste haudadega. Mis oleks muu hulgas ka üks tõesti sisuline samm välispäritolu isikute integreerimisel Eesti ühiskonda. Viimast on otstarbekas läbi viia just mitu põlvkonda siin elanud põliste eestivenelaste kaudu, kelleks loodearmeelaste järeltulijad nüüdseks on saanud.

Teine vabandust vääriv juhtum pärineb Eesti Vabariigi lõpust. Tegemist on ühe meie enda alandava alistumise episoodiga, mis seekord ei puudutanud õnnetuseks ainult meid. Eesti oli end alanud II maailmasõjas teatavasti neutraalseks kuulutanud ja jäi selleks de jure ka pärast baaside lepingu sõlmimist Nõukogude Liiduga. Veel enam, isegi mittekallaletungi lepingu artikkel 1 järgi olid Eesti baasid Nõukogude Liidule renditud ühiseks kaitseks ründava suurriigi vastu. Seega mitte mingil juhul Soome vastu.

Aktuaalseks muutus see siis, kui 1939. aasta 30. novembri varahommikul ületas Punaarmee Soome riigipiiri ja alustas sõjategevust Soome vastu. Algas soomlaste 105 päeva kestnud heitlus arvult 50 korda suurema vaenlase vastu.

Eesti sõjaline tegutsemisvabadus oli küll piiratud, kuid seda enam pidanuks neutraalne Eesti tähelepanelikult jälgima, et tema neutraalsust ei rikutaks, et meie territooriumi ei kasutataks platsdarmina Soome vastu, ning seisma Rahvasteliidus ja mujal hea selle eest, et agressor hukka mõistetaks.

Tegelikult kujunes olukord täpselt vastupidiseks. Juba baaside ajajärgu alguses oli Eesti juhtkond Nõukogude Liidu ees omal algatusel pugenud ja lipitsenud, näiteks Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva pidustuste korraldamist Eestis Nõukogude Liit ei nõudnud. Rahvasteliidus Eesti Nõukogude Liitu hukka ei mõistnud. Talvesõja puhkemine tuli Eesti juhtkonnale ebameeldiva üllatusena, sest Päts oli arvestanud, et ka Soome annab Nõukogude Liidu nõudmistele järele. Kohe sõja esimesel päeval kaaperdas Nõukogude Liit Eesti territoriaalvetes Aegna lähedal Soome auriku Auvo, kus too pidanuks olema täielikus ohutuses. Eriti alandav oli, et see toimus otse Eesti ülivõimsa rannapatarei nina all.

Eestlased elasid Soome võitlusele loomulikult südamest kaasa. Riigi juhtkonna käitumine oli aga teistsugune. Ajakirjandust hoiatati, et ei tohi väljendada kaastunnet Soomele. Laidoner parastas kõnedes Soomet ning ta ise võttis küllakutse Moskvasse vastu ajal, mil toimusid Talvesõja esimesed tõrjelahingud ja Vene pommituslennukid tapsid Soome tsiviilisikuid.

Muide, ühel tolle visiidi pikaleveninud pidudest tõstis Stalin toosti soome rahva terviseks. Soome ajaloolane Martti Turtola pakub välja, et ehk oli selles toostis künismi ja varjatud irooniat just Eesti külaliste suhtes, sest 1934. aastal võimu usurpeerinud Eesti juhtkond käitus hoopis teistmoodi ja võimalik, et Stalini silmiski põlastusväärsemalt kui soomlased, kes selleks ajaks olid oma südi vastupanu näidanud.

1939. aasta jõulude ajal esitas Soome valitsus Eestile protesti seoses punalaevastiku sõjalaevade baseerumisega Tallinnas. Eesti valitsus kooskõlastas vastuse venelastega ning väitis küüniliselt, et kuna kumbki pole sõda kuulutanud, siis pole Soome ja Nõukogude Liit sõdivad riigid, mistõttu neutraliteedieeskirju ei ole võimalik rakendada.

Aga kõige hullem ja konkreetsem oli asjaolu, et Soome linnu pommitavad lennukid tõusid õhku Eesti lennuväljadelt. See oli Nõukogude õhujõududele tolle aja tehnikat arvestades tohutu eelis. Kogu Lõuna-Soome sai Nõukogude pommitajate rünnakutele avatuks. Eesti ei protesteerinud jälle. Veelgi enam, vastavalt Laidoneri määrusele said Nõukogude lennukid hädaolukorras loa maanduda Jägala, Rakvere ja Jõhvi lennuväljale. Kokku viskasid Nõukogude lennukid Soomele üle 20 000 tonni pomme. Suur osa neist pommikandjaist lähtus Eestist.

Need pommid sadasid kaela rahvale, kes oli vaevalt 20 aastat tagasi Eesti iseseisvuse heaks toonud vereohvri. Soome vabatahtlikud olid Eesti Vabadussõjas võidelnud samade sõjasihtidega kui eestlased. Soomes teati, et need lennukid tulevad Eestist. Soome president Kyösti Kallio oli juba 2. detsembril, kui kõikjal Soomes kõlas õhuhäire ja tulistasid õhutõrjekahurid, resümeerinud õigustatult, et Eesti liitlane on Soome vaenlane.

17. jaanuaril 1940 märkis Eesti saadik, et need hävitusretked, mille lähtekoht arvatakse olevat Eesti, ärritavad iga tavalist soomlast Eesti vastu üles. Ja Eestil olid kõik juriidilised võimalused vähemalt protesteerida. Mitte midagi ei tehtud. Usun, et vähemalt osaliselt vähendas soomlaste põlgust eestlaste vereohver Soome iseseisvuse ja Eesti au eest Talve- ja Jätkusõjas. Kuid Eesti riik on Soomele võlgu vabanduse ja mitte miski ei sega meil seda esitamast. Seni kuni me seda teinud pole, ei ole meil ka moraalset õigust arvustada Soome nii- või teistsugust käitumist meie suhtes.

Lõpetada tahaksin aga osalt samas, osalt positiivsemas võtmes. Eesti ajaloo kõige olulisem sõda – Vabadussõda – võideti tänu eesti meeste mehisusele. Meie relvavõitlus oli märksa ulatuslikum kui näiteks lätlaste ja leedulaste oma ja nõudis loomulikult ka rohkem ressursse relvade, varustuse ja ka toidu kujul. Pärast Vabadussõda jäid üles kaks suuremat laenu: üks Briti Kuningriigi valitsusele – see oli 1931. aastal 1,2 miljonit naelsterlingit – ning teine Ameerika Ühendriikide valitsusele – 1931. aastal 13,8 miljonit dollarit. Viimane pidi lõplikult tasutama 1984. aastal.

Kuid suure majanduskriisi ajal lükati nende tasumaksed kooskõlas USA presidendi Herbert Hooveri moratooriumiga edasi. Järgmisel kahel aastal peetud läbirääkimised lahenduseni ei viinud, Eestis majandust halvanud üliränk kriis ei lubanud ühtegi lisakulutust. Autoritaarajal majandusolukord küll paranes, ent kuni Eesti okupeerimiseni siiski enam võlamakseid ei tehtud. Loomulikult ka okupatsiooniajal mitte.

Siinkirjutajal puuduvad andmed selle kohta, et see võlgade teema oleks taasiseseisvumisajal mingitel läbirääkimistel üles kerkinud. Vastustest teabenõuetele selgub, et selliseid andmeid ei ole ka Eesti rahandus- ja välisministeeriumil ega Eesti Pangal. Tõenäoliselt on need võlad lihtsalt ära unustatud.

Kui suured need võlad on? Arvestades need laenud 1931. aasta vääringu järgi kulla alusel praegusesse vääringusse, võlgneme Briti valitsusele ligikaudu kaks miljardit krooni ja USA valitsusele viis miljardit krooni.

Need võlad tuleks ära maksta, hoolimata sellest et I maailmasõja ajal tekkinud võlad on maksmata paljudel riikidel. Meie puhul ei ole ju tegemist

I maailmasõja võlgadega, kus sõjasüü vaieldav, vaid laenudega, mis aitasid võita meie iseseisvussõja. Nüüd oleme võimelised tagasi maksma.

Arvan, et valmiduse näitamine tõstatada Vabadussõja võlgade teema tooks meile ka lühikese sihikuga vaadates pigem kasu kui kahju. Aga hoopis olulisem on see, et nii väärtustame meile Vabadussõja ajal osutatud abi, näitame, et meie iseseisvusse tasub investeerida, näitame, et meie näol ei ole tõepoolest tegemist mingi uue riigiga, mis 1991. aastal tekkis, vaid ikka ühe ja sama Eesti Vabariigiga. Määratleme end väärika rahvana, kes lihtsalt maksabki oma võlad ainult sellepärast, et tahab sõna pidada!

Artikkel põhineb ettekandel, mille autor pidas Horisondi teaduskonverentsil möödunud aasta detsembris, mitu kuud enne, kui president Ilves Eesti käitumist Talvesõja ajal piinlikuks nimetas.