«Televisiooni leiutamine kuulub saksa teaduse säravaimate saavutuste hulka,» ütles ühel päeval krahv Manteuffel. «See on aaria mõtte totaalne triumf. Äärmiselt intrigeeriv – võtta erilise pildikasti abil vastu kaugetelt maadelt saabuvaid kiiri, mis spetsiaalse seadeldise ehk der Kineskoop’i abil muudetakse elektronide vooks, mis katavad das Ekran’i ühtlase kihina ning loovad sel moel tõetruu kujutise inimestest, olenditest, esemetest ja situatsioonidest. Milliseid võimalusi avab kaugnägemine, et levitada informatsiooni, progressiivseid ideid ning valgustatud vaimule väärilist meelelahutust! Paraku peame kahetsustundega nentima, et televisioonist, sellest väärtuslikust meediumist, on viimastel aastatel saanud tühipaljas palagan.» Nagu te ehk isegi juba aru saate, kutsus kõrgestisündinud krahvi meelepaha esile saade «Eesti otsib superstaari», mida kohalik telekanal neil päevil demonstreerima hakkas.«Ometi võiks metsrahvaste tsiviliseerimisel televisioonist palju abi olla!» põrutas härra Manteuffel ärritunult. «Las alaarenenud hõimud näevad, kuidas kultuurrahvad elavad, las saavad näpunäiteid hügieeni ja kommete alal. Aga mida matsid selle asemel teevad? Otsivad Eestile superstaari! Tule taevas appi, kellele on tarvis Eesti superstaari? Hoopis tublid põllumehed ja käsitöölised on need, keda Estland vajab!» «Armas Wilhelm, teadlasena pean teile vastu vaidlema!» naeratas akadeemik von Baer leebelt. «Olen korduvalt seda omapärast programmi jälginud ning leian, et tegemist on äärmiselt olulise allikaga, mis aitab vaatajal mõista eestlasi tabanud vaimuhäire sügavust ning tõsidust. Arstina olen saate tegijatele väga tänulik, et kaamera ette on toodud suur hulk inimesi, kelle vaatlemisest tõusvat tulu on kliinilise psühhiaatria edasise arengu seisukohast võimatu ülehinnata. Muidugi, nagu teaduses ikka, küsimused jäävad. Näiteks, ma olen alati arvanud, et eestlaste nõdrameelsuse põhjustajaks on eelkõige ebakvaliteetne toit. Kui produktide kvaliteeti parandada, väheneb ka vaimselt ebastabiilsete isikute suhtarv elanikkonnas. Eelmisel aastal Liivimaal läbi viidud uuring näitas, et ligikaudu 80% diagnoositud meelehaigustest on tekitatud hammaste vahele kinni jäänud lihakiududest ning aganaleivatükkidest, mis patsiendid lõpuks hulluks ajavad. Kuid nüüd, analüüsides superstaarisaatest saadud andmeid, kaldun arvama, et õigus on siiski neil kolleegidel, kelle arvates on tegu eestlaste rahvusliku eripäraga, mille puhul mitte ainult saksa meditsiin, vaid ka evolutsioon tervikuna on võimetu.» «Aga kas on ikkagi eetiline eksponeerida haigeid meelelahutussaates?» küsis tukastusest hetkeks ärganud Gottlieb von Osten-Sacken. «Teadus ei tunne niisugust sõna nagu eetika,» vastas von Baer. «On ainult teaduslik huvi, die wissenschaftliche Interest.» Gottlieb von Osten-Sacken uinus enne, kui vastus akadeemiku suus sõnalise vormi leidis ehk formuleerus. Parun Stackelberg arvas, et omajagu on süüd ka elukohajärgsetel mõisnikel. «Mina olen oma talupoegadel kategooriliselt keelanud tõsielusarjades ja realityshow’des osalemise. Igaüks, kes keelust üle astub, saab kupja käest sada kepihoopi vastu paljaid kannikaid. Tallipoiss pani kunagi salaja jooksu, et osaleda seriaalis «Buss», aga püüti kubermangu piiril kinni ning toodi tapikorras tagasi. Gerli Padar ja Martin Parmas lipsasid kahjuks sõrmede vahelt ning saavutasid saates «Tantsud tähtedega» teise koha. Mul on silmad siiamaani häbi täis.» «Aga miks sina nii vaikselt istud, von Stenbock?» küsis Manteuffel. «Mis sina asjast arvad? Eks ole ju häbilugu, et Eesti otsib superstaari?» «Antud küsimuses pean tõepoolest nõustuma oma õpetatud kolleegi Karl Ernst von Baeriga,» kostsin mina. «Kas või pedagoogiline efekt on saatel tohutu. Sunnin oma poisse seda igal pühapäeval vaatama, et nad näeksid, kui trööstitu on olla loll.» «Tõepoolest, lolle ei künta ega külvata,» pomises Gottlieb von Osten-Sacken oma raskes 700-aastases orjapidajaunes, «need kasvavad ise siin paepealsel rannamaal.» Leidsime, et selle mõttega on ilus kollokvium lõpetada ning minna tagasi oma naiste ja koduloomade juurde. |
