Esmaspäeval kell 16.50. Olümpiavõitja Aavo Pikkuus väljub Tartus Variku tänava kasiinost. Ta on seal olnud vähemalt kaks tundi. Foto: Lauri Kulpsoo

Samal teemal: Aavo Pikkuus: mina ei näe lahendust (7)

Kui reedeses Postimehes ilmus lugu, et Pikkuus on sunnitud ravi jätkamiseks olümpiamedali müüki panema, kordus internetikommentaarides ikka ja jälle: kui Pikkuus oma raha mängupõrgutes maha ei mängiks

Pikkuusil pole juurdepääsu kultuurkapitalile ega riigi rahale. Kui ta kasiinos mängib, on see tema enda raha. Jah, kaks aastat tagasi andis riik talle elutööpreemia 300 000 krooni.

Kiire rahavajadus

Reedel läks aga tuliseks.

Parajasti Austriasse suusapuhkusele suunduv ärimees Neinar Seli oli juba neljapäeva õhtul andnud lubaduse, et ostab Pikkuusi medali spordimuuseumile. Kahe aasta eest omandas ta kuuekohalise summa eest Johannes Kotkase leselt Helsingi olümpiakulla ning annetas medali muuseumile.

Seli lubaduse toel oli spordimuuseumi direktor Mati Tolmoff valmis reede lõuna ajal Pikkuusiga käed lööma. Esimesed 30 000 krooni oleks Selilt teele läinud, edasi oleks ta raha maksnud osadena, süsti jagu korraga.

Seli väljendub delikaatselt: «Mul pole probleemi seda raha korraga maksta, aga osadena oleks Pikkuusile parem.»

Olümpiakomitee presidendi abi Peeter Lusmägi ütleb, et reedehommikuse seisuga olid olümpiakomitee, kultuuriministeerium ja spordimuuseum nõus iga hinnaga, mis vaja maksta, et Pikkuusi medal jääks Eestisse. Kui tuli uudis, et Seli soovib medali ära osta ja muuseumile annetada, olümpiakomitee rohkem ei sekkunud.

Kuid siis vajutas ootamatu teade kogu protsessile äkkpiduri. Tolmoffile helistas Pikkuus ja teatas, et Erika Salumäe kaudu on temaga kontakti võtnud jõukas ärimees, kes on kohe valmis medali eest välja panema 120 000 krooni, hiljem lisandub veel 80 000.

Kohe kerkis kate ka sellelt salapäraselt ärimehelt. Erika Salumäele oli helistanud advokaat Viktor Kaasik ja väljendanud hämmeldust, kas tõesti pole ühtki varianti medali päästmiseks.

Kaasikult läks esialgu Pikkuusile teele 30 000 krooni.

Tolmoffi rahustab Pikkuusi lubadus, et kuuks ajaks on medalimüügi küsimus maas ja medal võib seni rahumeeli muuseumis rippuda. Seli omakorda loodab, et selle nädala lõpus õnnestub tal Pikkuusiga kokkuleppele saada.

Lusmägi sõnul ei ole erinevate poolte vahel ületrumpamist. Mõlemad ärimehed mõtlevad aateliselt, et medal jääks Eestisse.

Süst maksab 17 500 krooni, miks vajab aga olümpiavõitja korraga kogu raha? Kas tõesti mängur? Selgus saabus esmaspäeva pärastlõunal.

Esmaspäeval 14.42 kirjutab Postimehe internetilehel kuldmedali nime all esinev kommentaator lause: «Täna päeval tampis lgp olümpiavõitja variku casiinos oma ajuripatsi raha automaati nii et tolmas.»

Kell 15.50 on Pikkuus endiselt seal. Piisab kasiinouks avada, kui olümpiavõitja nägu sealt esimesena paistab. Pikkuusi pilk on naelutatud vilkuvale automaadiekraanile.

Ta vajutab hoogsalt nuppe. Poolteist tundi varem on ta öelnud, et saab intervjuu asjus silmast silma kohtuda kella viie-kuue paiku, sest ei viibi Tartus.

Kui Pikkuus lõpuks kasiinost väljub ja fotograaf teda vanasse valgesse autosse istumas pildile saab, on kell 16.50.

Läheb veel veidi rohkem kui tund, kui Pikkuus meid oma Tammelinna maja uksel tervitab. Väsinud ja räsitud. Kulunud on tema elutoa parkettpõrandki. Seinal ripub ridades medaleid, kapis karikaid.

Ta räägib, et süsti peab tegema iga kuu, enam-vähem ühel ajal. Raha tuleb maksta apteeki, enne rohi tellida. Näitab kviitungeid, 17 441 krooni. Kaks lõikust on üle elatud, keemiaravid. Nüüd enam lõigata ei saa, kasvaja on liiga suur. Kui võistles, oli kaal 78–80, enne esimest oppi 145 kilo.

Eelmise aasta juunist novembrini jäid süstid vahele.

«Ma ei ole arstide juures käinud, see on mõttetu värk. Mis ma lähen? Mis issand! Haigekassa unustas ütlemata, et see 50 protsenti makstakse välja üks kord aastas.»

Enam pole ta haigekassas käinud. «Mind mõnitati seal nii läbi, üks kord taotlesin ja peale seda ma enam ei lähe.»

Piisab aastaks

Enne medalimüügiga lagedale tulekut oli Eestis medali eest pakutud 7000 dollarit, Läti filatelistist sõber tõmbas joone 11 000 dollari peale.

Seli pakutud variant langeb ära, lubab Pikkuus. Kaasik on tõsisem.

Medalimüügist jätkuks isegi kõige paremal juhul aastaks. Mis edasi? Ta ei oska öelda. «Tervis on ikka väga kehvaks läinud, võrreldes sellega, mis oli.»

Ütlen, et tema intervjuusid lugedes tundub, et elu pole teda viimasel ajal just hellitanud. 1990ndate keskel põles kogu äri maha, edasi läks kõik allamäge. Siis avastati ajukasvaja.

Küsimus hasartmängukire kohta toob Pikkuusi näkku puna, tema pöidlad hakkavad tegema kiireid ringe.

Ütleb, et Kaasik maksis 30 000 krooni ja kuu aega on teema maas. Üldiselt maas, palub ta lisada. «Nii soliidsete meestega nagu Kaasik on võimatu rääkida.» Alla ei ole ta kuhugi kirjutanud.

Piinlik on küsida, kas ta mäletab mind paar tundi tagasi Variku kasiino uksest sisenemas. Kõik on niigi selge.

Teisipäeva lõuna ajal kinnitab advokaat Viktor Kaasik, et kuna Pikkuusil on vaja palju raha, püüab ta seda saada. Ta ei taha, et korduks juhtum, kus olümpiamedal müüdi võileivahinna eest. Medal peab jääma Eestisse, avalikkusele kättesaadavaks. Kas see koht just spordimuuseum on, pole Kaasik kindel.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33