Paisuv semiootika
(4)
24.03.2005 00:01
Rein Veidemann
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Kutse Eesti Semiootikavaramu Sihtasutuse üritusele, minu õpetajate Juri Lotmani autoriõiguste ning Juri Lotmani ja Zara Mintsi arhiivi ning raamatukogu üleandmislepingu pidulikule allakirjutamisele tuli mulle kui välk selgest taevast.
Kuulusin ülikooli komisjoni (koos minuga veel komisjoni esimehena professor Peeter Torop, kirjanik Hando Runnel ja siis TÜ raamatukogu direktorina töötanud Toomas Liivamägi), kelle ülesandeks oli leida võimalus, kuidas tagada Tartu ülikooli raamatukogusse juba deponeeritud Lotmani pärandi terviklikkus. Juhindusime veendumusest, et Tartus 1960ndatel kujunenud Tartu-Moskva semiootika koolkond ning selle traditsiooni jätkav ülikooli semiootikaosakond võiks olla lähedal allikatele.Soovitus, mille komisjon 23. oktoobril 2001 ülikooli juhtkonnale edastas, seisnes pooleteise miljoni krooni tasumises Lotmani-Mintsi pärandit valdavale Mihhail Lotmanile. Märkisime, et tegemist oleks sümboolse kompensatsiooniga, sest Lotmani pärandi tähendus pole taandatav rahale. Sinnapaika meie soovitus jäi. Kokkulepet ülikooli ja Mihhail Lotmani vahel ilmselt ei sündinud. Sellest on kahju. Pole tähtis, kes rahastajana on Semiootikavaramu Sihtasutuse taga. Ja kui palju «üleandmine» ning tulevane autoriõiguse kasutamine maksab. Tähtis on, et semiootika uurimine ja õpetamine laieneb nüüd ka Tallinna, sest sihtasutus läheb Tallinna ülikooli hõlma alla. Ühelt poolt on hea, et Tartus semiootiku diplomiga, magistri või doktorikraadiga lõpetanud inimeste valikuvõimalus avardub, sest siiani oli nii, et jätkad uuringuid Tartus või leiad rakendust mõnel lähedasel erialal. Nüüd tekib Tallinna ülikoolis oma semiootikapesa. Selline paisumine loob üle-eestilise alusstruktuuri, millel on – nagu Lotman õpetas – kaks poolust. Tekib võimalus ka institutsionaalselt rääkida eesti semiootikast. Loomulikult, kui leitakse võimalused loovaks dialoogiks ja peetakse silmas sünergiat. Teisalt jääb hinge siiski mõru kripeldus. Kogu viimane tosin aastat Lotmani surmast 1993 oli ju selge, et semiootika õpetamine ja uurimine on üks osa Tartu ülikooli brand’ist ja seda tuleb tingimusteta toetada. Tegelikult on semiootika osakond virelenud aga nagu paljud teisedki humanitaarerialad. Nii kaua, kui arvatakse, et selliste erialade, mille kaudu tuntakse ära ülikooli mujalgi maailmas, uurimine ja õpetamine käib peamiselt entusiasmist, pole me kaitstud uute üllatavate kutsete eest. Ressursi ja allikate hajumisest rääkimata.
|
