Päästekomitee liikmel Konstantin Konikul oli elus palju õnne. Ta sündis Tartus oma vanemate esimese ja ainsa lapsena – see oli veel aeg, kus jumal andis ja ka võttis lapse. Konik lõpetas Tartus gümnaasiumi ja ülikooli, vaese voorimehe poja kohta oli see äärmiselt hea saavutus. Konikul oli õnn pääseda eluga Vene-Jaapani sõjast ja mitte nakatuda surmavasse haigusesse enam kui kolmekümne aasta jooksul, kui ta töötas eri haiglates kirurgina. Tal oli õnn kuuluda 1918. a-l loodud Päästekomitee koosseisu ja ainuüksi sellega jäädvustada oma nimi alatiseks meie ajalukku. Aastatel 1920–1931 oli Konik 11 aastat järjest Tartu Ülikooli arstiteaduskonna dekaan – kauem kui keegi teine 20. sajandil selles teaduskonnas. Konikul on suured teened, et veel tänapäevalgi on paljudel haigetel usku vaid headesse Tartu arstidesse. Ning lõpuks oli Konstantin Konikul õnn surra vanadusse 1936. aastal ja saada maetud Tallinna Metsakalmistule teenetekohase riikliku matusetseremooniaga. Viis aastat hiljem hukkusid tema ea- ja töökaaslased Venemaa vangilaagrites. |
