Marani kohalolu-hetkedega (parafraseerides Marani kolleegi Mathurat) on mõned probleemid. Kohati hetk ja kohalolu eeldatavasti on, aga luulesse see ei jõua, Maran vaid konstateerib selle hetke eksistentsi. Nt 15. lk-l kirjutab Maran, et teab, et kevad tuleb, ja et ka väike rasvatihane õunapuu otsas seda teab.
Aga luuletus tollest teadmisest meenutab sellist lasteluuletust, mis lastele eal ei meeldi. Kogu esimene luuletus, haiku: «Pärast päevatööd / istun lävel ja kuulan / rääkude laulu.» (lk 13) Tahaks lugejana vastata: hea küll, et kuulad, kindlasti on sul seda tehes meel kerge jne. Aga lugejani see meelekerge hetk ei jõua.
Siin lähebki asi keeruliseks. Teisal on Maran samamoodi nii lihtne ja konstateeriv, et luulet peaaegu nagu polekski: «Näe valgust / inimestes, / usu, looda. / Kus kõnnid iganes, / häid palveid loe. // Loo maailm teiseks / oma väikse looga, / samm olgu kerge Sul, / pilk olgu soe.» Aga ometi on tegu põlvist nõrgaks võtvalt ilusa luuletusega. Nagu mõnikord Juhan Viiding, ainult et isegi Viiding pole nii lihtne.
Ja ma ei saa aru, miks rääkude laulu luuletus ei mõju, aga viimane mõjub. Ei usu mina, et vahe ongi zenilikult öeldamatu, aga öelda ma seda ka ei oska. Ütlematagi selge on aga, et on suur oskus (mitte mis tahes mõttes professionaalses, vaid elamise, tundmise ja selle väljendamise plaanis) rääkida lihtsalt ja suurte sõnadega ilma pateetikata.
Sama dilemma ees olen vaadates kogu ohtraid Triinu Lille tehtud linnujoonistusi (Maranile linnud meeldivad, eriti jäälind, kellest on tal kaunis luuletus lk 18), mis meenutavad püüdliku lapse joonistusi, aga teisalt toimivad need täiel määral. Nagu oleks Hiina klassikalisest tušijoonistusest üle võetud mitte stilistilised võtted – seda pole absoluutselt tehtud – , vaid peamine algidee, ja istutatud siia meie kanti, kus veel hiljuti toal must lagi oli (ja võib-olla on veel praegu ka). Ses kontekstis saab ka too joonistustunnilikkus hoopis teise tähenduse.
Dilemma – kuidas eristada triviaalsust sügavast lihtsusest – on healoomuline dilemma. Selle lahendamatus ei tekita nõutust või frustratsiooni, vaid rahulikku imestamist, mis kerkis esile seal, kus ei osanuks oodata. Marani hetked looduses pole lihtsalt meeleolu või maastiku nautimised. Mitmes luuletuses on tunda ääretut armastust kõigi elukate vastu, kelle väikeste kerede sisemuses tuksuv kuum veri on järsult vastandatud jõe külmadele kividele, jääle, äikesele, tõbedele, paberitele, lahtritele, asjalikule maailmale. Neiks elukaiks pole mitte ainult piirpääsuke, jäälind või tihane, vaid ka inimene, enamasti naine.
Kuigi Maran-luuletaja on ka rõõmus ja õnnelik, tunneb ta palju muret. Elukate pärast. Mõnikord pole elukatega lihtne. «Ükskord vaatasin / sügavale Su südame / Punasesse Raamatusse. / Seal aga kirjutati / mu kohta: // Paiguti. / Levik teadmata.» (lk 20) Tihti kirjutab Maran Sinust. Sina võib olla naisolevus, isa, vahel luuletav subjekt, järelikult Maran ise (kes siis veel; Maran luuletajana ei harrasta tekstuaalseid rollimänge). Vahel ei saagi aru, kes see Sina on. Lõhnaks nagu ka jumala järele. Loomadest-taimedest autor ei kirjuta Sina-vormis, vaid kolmandas isikus või tihti hoopis minavormis: «olen paju ja mind / on väga raske murda. /…/» (lk 91) Aga endast Maran minavormis ei kirjuta! Sel teemal võiks uurimuse kirjutada, aga üldiselt on Maranil pöördevormid üsna sassis. Nimiluuletus «Metsa pööramine»: «ma olen paju / me oleme tammed / sa oled kuusk / te olete kased / ta on kastan / nad on haavad». Pole vahet mul-sul-tal, kõik kokku oleme-olete üks väeti elukas / ühed väetid elukad.
Siin peabki ühest tähtsast asjast rääkima. Maranit pole meil palju arvustada viitsitud, aga kui seda on tehtud, siis põhijutt on – loodusluule. Minagi alustasin arvustust sellega. Maran oleks nagu eesti kirjanduse loodusluuletaja arhetüübi taaskehastus. Aga on ta? Sõltuvalt oma perest ja lapsepõlvest on Maran õppinud armastama nimelt seda osa maismaast, mis jääb väljapoole linna ja muid inimasulaid, mida traditsiooniliselt (paljude arust küll vildakalt) nimetatakse looduseks. Kuid Maran ei ole ei mingi muutuja (ega konstant) eesti kirjanduse tekstuaalsetes praktikates, ta on luust-lihast inimene, kes armastab muudki peale nn looduse. Mitu head luuletust on linnast, ja elukaist, kes seal elavad. Kas need on siis mitte-loodus-luule? Miks küll? Timo isagi, filmimees Rein Maran ütles kuskil, et «inimeste filmid on niisamuti loodusfilmid».
Vahel traditsioonilised vastandused frustreerivad, sest pärsivad spontaanset loovust. Nt haikud – žanr tohutute traditsioonidega. Jaapanlased on sajandite vältel kirjutanud lugematuid haikusid loodusest; seda teevad siiani tuhandeid haikuklubid Jaapanis jne. Kuid nagu mulle rääkis Jaapani tundja Kati Lindström, ei kirjutata pea üldse haikusid linnakeskkonnast – ajal, mil maailmas enamik (Jaapanis valdav enamik) inimesi elab linnades. Nagu linn ei võiks ilus olla. Isegi Maranil on linnahaiku: «Valgus su aknas / Hetkeks ehmatun seisma, / kuu vaid peegeldas.» (lk 43)
Ja kui on linnaluule, siis see peab kehtivate eelarvamuste kohaselt tingimata hirmus sotsiaalne ja poliitiline ja radikaalne ja terav olema. Just nagu põlismetsas, kus kõik olendid üksteist söövad, ei oleks elu karm. Kes see Maran siis on? Eluluuletaja, eluka-luuletaja? Ei kõla just teravmeelselt, aga ülaloleva jutu valguses näib mulle õigem kui loodusluuletaja. Raamat Timo Maran «Metsa pööramine» Erakkond, 104 lk
|
