Postimees Online avaldab president Toomas Hendrik Ilvese kõne Eesti Vabariigi 89. aastapäeval Vanemuise teatrisaalis Tartus

Eesti oligi kaua aega vaid idee. Idee, mis sündis selles linnas haritlaste, kirjanike ja üliõpilaste seas. Idee hakkas idanema organisatsioonides ja ühingutes, koori-, raamatukogu-, orkestri-, põllumeeste- ja karskusseltsides. Eesti Õpetatud Selts asutati siin Tartus 1838. aastal ning tema tegevusest sündis meie rahvuseepos. Aleksandrikooli liikumine sai hoo sisse, kui Tartu Ülikooli üliõpilane Jakob Hurt hakkas selle eestvedajaks, nagu ta oli eestvedajaks hiljem Eesti Kirjameeste Seltsile.

Siin Vanemuise Seltsis pidas Carl Robert Jakobson 1868. aastal oma esimese isamaakõne. Samuti toimus siin Tartus aasta hiljem esimene üldlaulupidu. Võib ilma liialdamata väita, et siin laulis maarahvas end eesti rahvuseks.

Siin Tartus sündis Eesti teater. Siin Tartus sündis ka meie sinimustvalge lipp. Alguses Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna, mille esimese kanga õmblesid Miina Härma, Emilie Beerman ja Paula Hermann.

Tartus, eeskätt ülikooli ümber, tärkama hakanud idee andis hajutet ning vaid oma mõisahärra omavoli ja suva all vaevlevale maarahvale arusaama, et ta ei pea võimule vaid alt üles vaatama, nagu mõned vist tänapäevalgi tahaksid; et maakeel on keel nagu iga teinegi, ühtlasi ka vastus pea 190 aastat tagasi Tartu üliõpilase esitet küsimusele:

Kas siis selle maa keel /

Laulutuules ei või /

Taevani tõustes üles /

Igavikku omale otsida?

Tänapäeval nimetame sellist rahva seas vaimlise aluse ja struktuuri loonud, ja oma riigini viinud sidusust kodanikuühiskonnaks. Sedasama fenomeni täheldas prantslane Alexis de Tocqueville 19. sajandi Ameerikas, adudes, et kodanikuühiskond on eduka ja toimiva demokraatia aluseks. Eesti toonased valitsejad de Tocqueville‘i ei lugenud, kuid tundsid nemadki muret, et talupoegade, üliõpilaste ja haritlaste seltsid, nende vaidlusõhtud ja ajalehed lähevad liiale, kandes endas demokraatia vaimu.

Täna Eesti ajaloole tagasi vaadates näeme, et just sellessamas Tartu linnas rajati meie riikluse alusmüür. Just siin kirjutati 1920. aastal alla meie riigi sünnitunnistusele, Tartu rahulepingule, mis viis Eesti võrdsena teiste riikide sekka. Ja just see on kaalukas, kuigi mitte ainus põhjus, miks oleme praegu siin, Tartus.

Kord ideena alanu sai teoks, me riik sündis kodanikuühenduste – seltside, koguduste, laulukooride – rajatud vundamendile. Täpselt niisamuti oleks iseseisvuse taastamine 1991. aasta augustis olnud mõeldamatu ilma muinsuskaitse seltsi, akadeemiliste organisatsioonide, kodanike komiteede ja rahvarinde tegevuseta 1980ndate aastate teisel poolel. See kõik on kodanikualgatus, mitte kellegi kingitu. Mitte ülaltpoolt antu, vaid me endi seast ja meie endi seest tõusnu.

Mu daamid ja härrad, hääd kaaskodanikud,

me elame kultuuriruumis, milles eeldatakse, et otsustame meie ise ja mitte mingid ülikud. Nii on ka sätestet me põhiseaduses: kõrgeim võim on rahvas. Ja kuigi me usaldame igapäevaste otsuste tegemise oma volitet esindajaile riigikogus ja valitsuses, on meil õigus anda iga nelja aasta tagant rahvaesindajate tegevusele oma hinnang. Kas nad tegid hästi, kas nad olid meie, kodanike, väärilised, või kuritarvitasid nad seda usaldust? Igaüks võib ise otsustada, igaüks võib anda oma hinnangu.

Ma panen teile südamele, et hinnata tuleb õigeid asju. Ma tahan, et valija teaks: ta saab selle, mida valib. Valitsemise tarkus ja keerukus on suurem mis tahes hüüdlausest või lubadusest. Valides hüüdlause, saab valija vastu poliitika, mis hakkab valitsemise asemel taas järgmisteks valimisteks raha koguma. Ma palun, valige targalt, valige nõudlikult, lubaduste asemel tegusid hinnates.

Kasutame siis võimalust, et teha demokraatlike valikutega endale riik, mis meile meeldib. Näitame, et meil ei ole ükskõik.

Tule tunnistada kahjuks, et lähenemine valimistele, mida oleme mõnede poliitikute puhul näinud, taastoodabki ükskõiksust. Jah, ka mind teeb murelikuks ja kurvaks, et valimisloosungid ja reklaamid pigem alahindavad kui informeerivad oma lihtsameelsete väidetega Eesti valijat. Kampaaniasse tiritud teemadel ja kujudel on üsna vähe pistmist nende tõsiste küsimustega, mille ees me rahva ja riigina seisame.

Meie esiisad läksid sõtta selle nimel, et saaks ise valida. Mittevalimine on seetõttu põlgus ja lugupidamatus mitte ainuüksi iseenda, oma sõprade ja pere vastu, vaid ka oma vanemate ja esiisade vastu. Valimata jätmine on ka isiklik kaotus: kes jätab hääle andmata, jääb neljaks aastaks hääletuks, õiguseta arvustada oma riigi käekäiku.

Mu daamid ja härrad,

on veel üks sügavam põhjus, miks meil kõigil on vaja minna valima. Lugesin hiljuti ühe hooga läbi Eesti ühe parima essee selle kohta, mida 50 aastat okupatsiooni tähendab meie elus; essee, mis kuulub oma täpsuses sellele Parnassile kus juba ootavad ees Czeslaw Milosz, Milan Kundera ja Václav Havel. See on Enn Soosaare «Isa ja Aeg», milles ta kirjutab:

«Viimaste aastate valimiseelistused tunnistavad ilmekalt, et väga paljud idaeurooplased peavad kaksikmoraali vohamist poliitikas ning majanduselus otsekui mingiks endastmõistetavuseks… (me) petame ennast, kui keeldume vabanemisjärgsetes nuriarengutes nägemast eelnenud aja järelmõju ning taaka. Need ideoloogilised manipulatsioonid, millega süvendati inimeste küünilisust ning vabastati nad moraalsest vastutusest, on jätnud püsiva jälje suure osa inimeste teadvusesse.»

Mida me sellest järeldame? Mina järeldan, et valimispäev on see aeg ja koht, kus igaüks meist võib anda oma hinnangu küünilisusele ja manipulatsioonidele.

Sestap küsigemgi pigem – millest me valimiskampaania ei räägi?

Mujal maailmas näevad Eesti majanduse hetkeseisu kohta ilmutatud analüüsid majanduse ülekuumenemise ohtu, jooksevkonto puudujääki ja sedagi, et meie majandus ei tooda piisavalt palju lisaväärtust. Osade erakondade valimisplatvormid ja loosungid jätavad paraku mulje, justkui Eesti kohta majandustsüklid ei kehti.

Ma mõistan inimlikku soovi rohkem kulutada, hästi või vähemalt paremini elada. Eriti pärast 15 aastat väldanud pingutamist ja kitsamaid olusid. Siiski ei tohi kulutamisel võtta riske, mis võiksid mustade või isegi hallide stsenaariumide korral kahjustada igaühe heaolu.

Majanduse üks põhitõdesid kutsub jõukamatel aegadel langetama otsuseid, mis aitavad kitsamates tingimustes hakkama saada. Kas meie rekordilisi kasumeid teenivad ettevõtjad ikka investeerivad piisaval määral innovaatilisse tootmisse, mis muu hulgas aitaks toime tulla aina suuremaks arengutakistuseks muutuva tööjõupuudusega?

Riigi tasandil võiksid head maksulaekumised viia poliitilise konsensuse ja kokkulepeteni suuremahuliste investeeringute osas. Kas ehitame turvalise neljarealise maantee põhjast lõunasse, silla Muhumaale, tuuleparkide võrgu looderannikule või panustame selle raha tervishoiusüsteemi kaasajastamisse – see kõik on valikute küsimus. Aga tehkem need valikud, sest paremat või odavamat aega selleks ei pruugi enam niipea tulla.

Tühi toob tüli majja, ütleb eesti rahvatarkus. Ma imestan, miks siis riigi kosunud tulud meie poliitikuid üksmeelsemaks ei tee?

Me näeme aasta-aastalt hoopis eelarve planeerimise protsessi, kus hooplemine ülelaekumistega käib justkui loogiliselt asja juurde. Ei varjatagi enam, et riigieelarvesse tekitatakse miljarditesse kroonidesse küündiv ülejääk ja koos sellega tõhus poliitiline relv Eesti igikestvas valimiskampaanias. Pole ju saladus, et meie lisaeelarvetest vaatab vastu pigem poliitiline eelistus kui ratsionaalne vajadus.

Mu daamid ja härrad,

lubage mul veidi põhjalikumalt peatuda nähtusel, mis jätkumise, aga veelgi halvem – süvenemise – korral, viib meid ummikusse ja stagnatsioonini. Ida-Euroopa ja siirderiikide edu ja ebaedu põhjuseid uurinud teadlased on veenvalt järeldanud, et riigihangete sõltuvus poliitikute suvast seiskab riigi arengu.

Me teame mõistet «ringkäendus», kus poliitikud suunavad tellimusi firmadele, kes omakorda toetavad neid abistanud poliitikuid. Sellele fenomenile on hiljuti antud kujundlikumgi nimetus: semukapitalism.

Kui turukonkurentsi ja parimaid pakkumisi hakkavad asendama parteisuhted, siis toob see varem või hiljem kaasa krahhi. Õlitehas, maadevahetused, riigiasutuste rendilepingud, suvilatehingud, parkimise korraldamine ja koolimajade remont – kõik need märksõnad viitavad korruptsioonihõngule ja läbipaistmatule sahkerdamisele.

Võib ju küsida – aga mis siis?, kes sellest kaotab? Sellest kaotab maksumaksja raha kasutamise otstarbekus, ettevõtjate konkurents, aga üldisemalt iga Eesti elanik, ettevõtja, meie laste ja lastelaste võimalused tulevikus.

Kordan oma ametisseasumisel öeldut: ühe või teise grupi mis tahes suvaline ja varjatud eelistamine petab kodanikke, see rikub kodanike ja riigi vahelist kokkulepet. See riivab kodanike usku õiglasse riiki. See saeb pikkamööda läbi õigusriigi kandvad talad.

Me näeme, kuidas noodsamad poliitikute ärisemud hakkavad end pidama väljavalituiks, «elu peremeesteks», kellele seadused ja ühise elu reeglid ei näi kehtivat. Äärmisel juhul tuleb maksta pisike trahv, mis üleolevaid kommentaare jagades tasutakse.

Raha on eesti rahval aastasadade vältel olnud ikka pigem vähe kui palju. Ehk just siin peitubki see kurja juur, et suure rahaga ümberkäimine on harjumatu. Seda on ka alati naeruvääristatud, kui meenutame Eesti kirjandusklassikat.

Mõelgem siis Jaan Tõnissonile, kes ütles väga õigesti: «Meie rahva elus avalikuks tulnud puudusi ei suudeta mitte õiguse ega riigivõimu varal, vaid ainult kõlbluse mõju abil parandada.»

Hea Eesti rahvas!

Eesti Vabariigi sünd 89 aastat tagasi, meie oma riigiks vormitud ammune idee, päästis eesti rahva surmast. Kui me vaatame, kui armutult hukati 1930ndail tuhandeid Nõukogude Venemaal elanud eestlasi, siis võime vaid aimata oma rahva võimalikku saatust stalinlike repressioonide kõrgajal, kui me poleks olnud oma kodumaal. Me ju teame, mis juhtus noil aastatel seal meie soome-ugri hõimuvendadega. Näiteks ligi kahesaja tuhande ingerlasega, kellest Nõukogude Liidu lagunemise hetkeks oli järel vaid kümnendik.

Eestlasi päästis meie oma riik.

Eesti iseseisvuse esimesel perioodil hävitati Nõukogude Liidus enamik vene õigeusu kirikuid. Seevastu Petseri klooster, tänu sellele, et see asus tol ajal Eesti Vabariigi territooriumil, õitses ja on tänapäevalgi olemas. See on omamoodi monument iseseisvale ja demokraatlikule Eestile. Nagu ka meie Peipsi-äärsed vene vanausuliste külad.

Pärast meie annekteerimist ja okupeerimist Eestis toime pandud barbaarsused on jätnud eesti rahva hinge haava, mis pole tänaseni terveks saanud. Tartu Ülikooli sotsioloogide uuringud näitavad, et ligi 65 protsenti eestlastest kaotas okupatsioonide ajal vähemalt ühe lähisugulase. Kuuskümmend viis protsenti, see on kaks kolmandikku.

Seetõttu on eriti tülgastav kogeda seda moraalset tühjust, mis lubab ühel riigil pidada Nõukogude Liidu võitu kuritegeliku natsi-Saksamaa üle oma võiduks, kuid samas vabastada end vastutusest tuhandete ja tuhandete eestlaste hukkamiste ning kümnete ja kümnete tuhandete eestlaste küüditamiste ees. Vastupidi. See riik isegi õigustab ja kaitseb neid, kes mõrvasid ja küüditasid. Ja mõnitab eestlasi, nimetades meid fašistideks.

Need süüdistused tulevad sellest, et meil on ju demokraatlik riik!

Nagu tartlane, Siberisse saadet suur luuletaja Artur Alliksaar tõdes:

Käidi ja külvati varjude seemet,

sest valgus hakkas võrsuma

Jah, nemad ei vajanud mingit seadust, et hävitada sõjas langenute kalmistuid ja meie Vabadussõja monumente. Aga, kallid kaasmaalased, meenutagem veel kord Marcus Aureliuse ütlust: parim kättemaks on mitte muutuda nendesarnaseks.

Vaba, demokraatlik Eesti, õigusriik, kus valitseb sõnavabadus ning kus põhiseadus pole sõnakõlks, ongi parim kättemaks Eesti raskete kannatuste eest. Meie oleme kõige meiega toime pandu kiuste ikka demokraadid. Me ei käitu ega räägi nagu sovjeedid.

Korrakem Oskar Looritsa poolt enam kui pool sajandit tagasi kirja pandu, tsiteerin: «Me ei süvene ajalukku ju mitte selleks, et minevikku ilutsevalt või haletsevalt takerduda, vaid hoopis selleks, et sealt inspiratsiooni ammutada maksimaalseks eneseteostuseks olevikus ja kindlasti ka tuleviku sihtide õigeaegseks haaranguks.» Tsitaadi lõpp.

Euroopalikkus ja väärikus on meie vastus neile, kes peavad demokraatia mõistet kvalifitseerima määrsõnaga «juhitud» või «suveräänne». Riik, kus demokraatia on poolik, kus õigus sõltub kas rahast või suhetest võimuga, kardabki demokraatiat ja sõnavabadust oma piiridel. Hirm demokraatia ees muutubki nende välispoliitika mootoriks.

Ühtlasi tähendab see, et Eesti ei saa liikuda edasi, heites kartlikke pilke üle õla ja kujundades oma poliitilisi otsuseid mineviku ebaõiglusest lähtudes. Me peame end mõtteliselt lahti rebima sellest mõjusfäärist, kuhu kaks kuritegelikku režiimi meid vastu meie tahtmist 1939. aastal määrasid.

Meil on alternatiiv – kohustus kindlustada ja kinnistada Eesti Euroopasse, Euroopa Liitu ja euroopaliku riigina käituda. See tähendab, et me ei käsitle enam Eesti edu Euroopa Liidust eraldi. Me oleme kõige Euroopa-meelsem Euroopa Liidu riik. Me teame hästi meile avanenud võimalusi.

Seetõttu soovitan ka valijatel küsida riigikogusse pürgivatelt erakondadelt seletusi. Näiteks, miks me ei saa eurole üle minna? Kas tõesti tuleb euro alles siis, kui meie majandust tabab kriis?

Eesti valijad ootavad järgmiselt valitsuselt selget ja läbipaistvat lähenemist Euroopa Liidu küsimustele. Lapsik küsimus – mida küll Euroopa meist mõtleb seoses ühe pronkskujuga? –, tuleb asendada palju tähtsama küsimusega: mida Eesti Euroopas teeb? Leidkem pigem sellele vastus.

Hea Eesti rahvas,

meil lasub kohustus Eesti riigi ideed, oma vanematelt saadud pärandust hoida ja edasi kanda. Meie tugevus peitub väärtushinnangutes, aadetes, isikuomadustes ja kõlbelistes hoiakutes. Nendeta oleme nõrgad. Nafta- ja kullamaardlaid või imerelvi meil ju pole.

Väike rahvas peab kokku hoidma. Rõõmustama väikeste igapäevaste kordaminekute ja kangelastegude üle. Me peame üksteisele õlale patsutama, siiralt tunnustama, aga vajadusel ka rahulikult ütlema, kui midagi on viltu.

Eesti Vabariik sündis tänu haritud eestlaste ühistele püüdlustele ja pingutustele. Täpselt samuti toetub ka Eesti edasine areng ja hea käekäik ennekõike korralikule haridusele. Just see panebki mind siit kõnepuldist pöörduma kogu rahva, kõigi lastevanemate ja õpilaste poole, et kutsuda teid kriitiliselt mõtlema Eesti haridussüsteemi tulevikule.

Meie kõrgkoolid valmistavad massiliselt ette spetsialiste aladel, mille mõttekus on vahel raskesti hoomatav. Täna ei mõjuta riigi edukust enam looduslike ressursside olemasolu või nende puudumine, odav või kallis tööjõud. Eesti riigi edu määrab reaalteaduste haridusega inimeste ja inseneride osakaal ühiskonnas.

Inimestest ei saa avastajaid, leiutajaid, teadlasi ega uurijaid, kui nad ei puutu kokku matemaatika, füüsika, keemia või bioloogiaga. Meie ühiskond ei ole nii suur ega rikas, et saaksime pakkuda oma noortele mugavaid valikuid ja kergema vastupanu teed. Et kui matemaatika või loodusteadus käib üle jõu, siis müüme talle kõrghariduse erialal, mis keerulisematel aegadel jätab noore inimese töö ja leivata.

Ühiskond, mis näeb kõrgkoolidiplomis väärtust iseeneses, mis keskendub müügikunstile ja ärijuhtimisele, ei jõua minu meelest kaugele. Eestit viivad konkurentsitihedas maailmamajanduses edasi need, kes suudavad luua uusi ravimeid, kirjutada arvutiprogramme, panustada uute energiakandjate väljatöötamisse. Meie edu peitub selles, et meil oleks palju teadlasi. Et meil oleks inimesi, kellel on tehniline haridus; et meil väärtustataks kutseoskusi, professionaalsust ja leidlikkust.

See on väljakutse, millega tegelemisest me ei pääse. Ja osa sellest tuleb vastu võtta Tartul, Eesti juhtival ülikooli- ja teaduslinnal, mis juba mõni aasta on koduks ka meie haridus- ja teadusministeeriumile.

Armas Eesti rahvas,

meil on põhjust olla uhke ja õnnelik. Meie väike rahvakild Lääne Euroopa tsivilisatsiooni äärel on meile loomuomase kriitilise meele ja skepsise kiuste läbilöögivõimeline ja elujõuline.

Äsjane Grammy auhind kinnitas ka rahvusvaheliselt meile endile juba ammu teada tõsiasju: maestro Arvo Pärt ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor on maailmakultuuri absoluutne tipp. Meie sportlaste mullused saavutused teevad kadedaks meist palju suuremaid rahvaid. Eestlased on loonud ülemaailmse internetitelefoni süsteemi Skype’i. Raamatukaupluste kohale ei tule enam uusi rõivapoode, vaid raamatupoed võtavad juurde lisapinda. Eesti noored filmimehed ja muusikud üllatavad uue, nutika ja originaalse loominguga.

Eestis sünnib üha rohkem lapsi. Me kodud ja külad muutuvad kaunimaks ja koolid hubasemaks. Sõitke Eestis ringi ja te näete. Mis veel, kui mitte see kõik tõestab, et oleme rahvana tublid. Usume tulevikku ja jääme kestma. Kõigi raskuste ja tagasilöökide kiuste.

Täna on meie riigi sünnipäev. Ta on tõepoolest meie õnn ja rõõm, me armastame oma maad tingimusteta, nagu vanem armastab oma last. Me nuriseme ja kurjustame, sest me tegelikult muretseme ta käekäigu pärast. Me solvume südamepõhjani, kui keegi ütleb Eesti kohta halvasti või ülekohtuselt. Me võtame südamesse, kui selles kriitikas on terakegi tõtt.

Meil ei ole ükskõik. Meid juhib usk, et Eesti esiisade ja -emade looming, meie oma riik, kestab, areneb ja õitseb. Meis on vastutus ja õppimise tahe. Meis on vajadus oma arvamus kõlaval häälel välja öelda või kirja panna. Tehkem seda, näiteks eile välja kuulutud üldrahvaliku esseevõistluse raamides.

Oma kindla kohaga – läbi aastasadu kõige kindlama kohaga – Euroopas, Euroopa Liidus ja samamoodi Lääne põhiväärtusi kaitsvas NATO-s saame öelda, et meil pole vaenlast väljaspool, vähemalt mitte sellist, mida peaksime kartma. Kui Eestil on vaenlasi, siis me leiame neid meis endis: ükskõiksus, kalkus ligimese suhtes, upsakus, tõusiklikkus, kaaskodanikega mittearvestamine. Meie vaenlane on valetamine, korruptsioon ja ringkäendus. Eesti hea käekäigu vaenlane on vihkamine, teiste asjatu mahategemine, kadedus ja enesekeskus.

Need vaenlased aga on võidetavad, kui me hoiame ühte, oma isamaa ilu hoieldes.

Nagu nentis kord tartlane Hando Runnel:

Ilus on ikka isamaa pale/

kui sellelt pühkida kõik mis on vale.

Kuid Runnel küsis ka oma tollal põlu alla pandud kogus:

Valet me tunneme, tõesti kõik teame/

Ent kas just meie-need pühkima peame.

Nüüd, Eesti Vabariigis aastal 2007, võime taas ise otsustada. Valgus on tugevam kui vari. Pühitagu minema siis vale, mida tunneme. Võrsugu valgus, meie triumfipärg.

Kes siis veel seda teeb peale meie, kes me siin elame.

Hoiame neid tundeid ja seda usku. Hoiame Eesti ilu. Palju õnne sünnipäevaks, kallis Eesti!