Kirsina tordil mõjub peegelsile põrand, mille rahvusringhääling äsja ekstrakallilt soetanud. Musta värvi lava küütlev pind peegeldab ekraanidelt laskuvad valgusjoad topeltjõuga tagasi, muutes telepildi enneolematult orgaaniliseks. Võrno jäi AafrikasseStuudiopinda on maksimaalselt kasutatud – tiimi ja esinejate jaoks on mõeldud enamik stuudiost, ajakirjanikke ja kiibitsejaid eraldab kaamerasäras askeldajatest punavalgekirju plastlint, millesarnase rullivad politseinikud tavaliselt lahti kuriteopaigal. Tundub, et mulluse euroloo «Partners in Crime» hõng heljub stuudios tänini. Ehkki kell on kaugelt üle keskpäeva – surmajoon, mil tänavune salvestuspäev algama peaks –, siblib telerahvas ikka veel juhtmepundardes. Aga pole hullu, esimese etteastuja Kreisiraadio kolmandat solisti Hannes Võrnot pole niikuinii veel. Hiljem selgub, et tulemata mees jääbki, sest juhib Aafrikas safariretke. Akrobaatiline novell «Raisk, nahk on märg,» ahmib kollasesse ülikonda rüütatud Tarmo Leinatamm pärast esimest läbimängu õhku ja rüüpab ahnelt mineraalvett. Tema kamraad, helesinises kostüümis Peeter Oja silub oma moekat tukka ning otsib pilguga paika, kust laulunumbrit alustada. «Ove,» röögatab Oja ühtäkki muusikavideote režissöörile Ove Mustingule. «Meie molle ei peagi nii palju näitama, rahvas on meid sajandeid näinud!» Leinatamm selgitab, et nende lugu «Leto Svet» on akrobaatiline novell ning et märksa olulisem on lava üldpilt, mis kannab endas rahvaste sõpruse sõnumit – kintsu välgutavad Dance Acti näitsikud vehivad transparentidega, millel sibul ja sardell; ka käivad lavalt läbi Eesti, Soome ja Saksamaa lipp. Järgneb tuntud eksriigikogulasest dirigendi pikk didaktiline tiraad telemeestele, kuidas peab televisiooni tegema. «Äkki võiksid sama rääkida saksa keeleski,» pistab Eurolaulu juht Juhan Paadam irooniliselt vahele, pidades silmas, et teatri- ja telemaagial on siiski vahe. Ska Faktori poisid pretensioone ei pillu. Võtavad viksilt kohad sisse ning täidavad vastuvaidlemata kõik režissööri ja produtsendi korraldused, justkui oleks tegu kogenud lavalõvidega. Vajaka jääb aga lavalisest kindlusest ning – kui solist Taavi Otsus välja arvata – ka flirdist kaameraga. Telemaja suitsetamistuba pakatab muljetest. «Kreisiraadio, vaat see on tase! Aga ega noored, kes hääletama kukuvad, ju heast naljast aru saa. Nemad annavad oma hääled Luisale ja Rolfile,» kurjustavad operaatorid isekeskis. «Aga see Rolf oli ju lausa rõve,» teab üks neist. On ju tervelt kaks päeva telemajas salvestuspäeva nimel proove tehtud. Rolf Juniori tiim pahuratest pilkudest ei häiru. Laval rullub lahti vikerkaarevärviline elurõõmus diskomaraton, LED-ekraanidel taustaks armupabulaid pilduvad küülikud. Lavasügavuses troonib Kaire Vilgatsi groteskist pakatav ärtuemanda figuur – välguvad südamed ja lehvivad lipud. Vikerkaarelipule «ei» Paraku jääb viimastes duublites kaamera ette neljast lipust kolm. Peaprodutsendi karmil korraldusel likvideeritakse pärast esimesi võtteid rahvusvaheliselt rahu ja võrdõiguslikkuse sümbolina tuntud vikerkaarelipp itaaliakeelse tekstiga «pace» («rahu»). Hiljem kuuleb meeskonnalt, et peakorraldaja meelest polevat vikerkaarelipp rahvustelevisiooni ekraanil sobilik. Meenutavat liialt seksuaalvähemuste manifestatsiooni. «Eurovisioonil on alati olnud üks põhimõte – mitte mingisuguseid manifeste, isegi mitte vendluse ja võrdsuse omi. Selle raames ei korraldata isegi mingeid heategevuslikke korjandusi. Kui tegu oleks ka heteromanifestiga, poleks ka sellel siin kohta,» on Paadam põhimõttekindel. Salvestusmaraton kestab kaugelt kauem kui kavandatud – kella poole viieks lõpetavad Rein Rannap ja Taavi Peterson neljandana alles oma loo salvestamise. Hoolimata vaikselt maad võtvast roidumusest teeb meeskond kangelastegusid edasi – juba sel laupäeval peavad kümme tänavust europala täies hiilguses vaataja ette jõudma. |
