Vabadussamba või täpsemini Vabadussõja võidusamba tähtsust on muidugi raske ülehinnata. Ent mõnevõrra küsitav on siiski see jõulisus, millega valitsus rahva tellimust täitma on asunud.
Sammas näib kuuluvat nagu mingisse erikategooriasse: kavandiga mitte nõustunud arhitekte materdatakse ja sildistatakse; korraga on väga lihtsalt põhjendatud riigihankeseaduse erandmenetluse kasutamine, kus tavalist hankekonkurssi ei korraldata; ning lõppeks – peaminister teatab vähemalt näilise kergusega, et hind võib ulatuda 100 miljoni kroonini – no ulatub, siis ulatub, võtame riigieelarvest.
Mis edasi? Kas juhul kui samba rajamisel peaks näiteks selguma, et selle asukohas tuleb läbi viia mingid aeganõudvad muinsuskaitselised uuringud, leiaks poliitiline tahe, et nüüdsel juhul pole mingeid väljakaevamisi vaja?
Huvitav, kuidas reageeriksid poliitilise tahte sellistele väljendustele praegused võimulolijad, kui sammast rajaks näiteks Keskerakonna juhitav valitsus?
Ja lõpuks: kas ei teki kahtlust, et poliitilise tahte jõudemonstratsiooniga üles seatava samba külge võib jääda nii tugev poliitiline märk, et monumendi enda tähendusväli selle varjus nõrgaks jääb?
