Sotside esimees Ivari Padar näeb oma erakonda valimistel ühe kaalukeelena ja ütleb, et nad on valmis valitsusse minema. Viimased neli aastat on tema hinnangul raisku läinud ja riigi pikaajalise edu valem on haritud rahvas.

Põllumees, peremees ja rahvamees Ivari Padar võttis Postimehe laupäeval vastu oma talus Võrumaal Navi külas. Hõrk liha potis auramas, ahjud tubades hubaselt praksumas.

VIIMASED KOMMENTAARID kinnisvarahai Padar pole lihtne  mees- keeruline  hoopis. Ise võtab  korteri hüvitust kuigi  elab alaliselt  Tallinnas ... mai Kolhoosid, on teil  küll selged silmad,  kus te seda  koristamise tarvet  näete, vaatan mis  vaatan midag... Teised kommentaarid

«Potikaane võtan ära Esteri kindaga (minister Ester Tuiksoo «Eesti toit» logoga pajakinnas – toim) ja valan Oliveri piima (Oliver Kruuda piimatööstuse Tere piim – toim) kapo tassi. Hapukurk on enda tehtud,» lausub ta sissejuhatuseks.

Sotse nimetatakse nende valimiste kaalukeeleks valitsuse loomisel. On see tõenäoline?

Jah, ei ole välistatud, et oleme kaalukeeleks. Samas võib seda öelda iga erakonna kohta, aga praeguses situatsioonis ja olustikus on meie kaalukeeleks osutumine tõesti tõenäoline variant. Ja me oleme selleks ka valmis. Üks on kindel – sotsid tahavad olla järgmises valitsuses.

Arvate, et Keskerakond ja Reformierakond on pärast valimisi praegusest näilisest taplusest hoolimata suured sõbrad ja vajavad enda kõrvale valitsusse veel kedagi?

See pole üldse välistatud. Kui nad pärast kompensatsioonimandaatide jagamist mõlemad riigikogus veel kohti juurde saavad, siis on teada, et Reformierakonna üks tiib on äärmiselt pragmaatiline. See tiib lämmatab taas ära idealistlikuma tiiva ja Keskerakond teeb igal hommikul kas või kümme kükki, et valitsusse saada.

Kindlasti vajaks riigijuhtimine aga sotsiaaldemokraate, sest on näha, milleni praeguse valitsuse tegevus meid on viinud – streigid, töötajate lahkumine välismaale, ministeeriumide saamatus näiteks katastroofide likvideerimisel.

Ehk on nende kahe toetus nii suur, et teid polegi vaja?

Kõik võimalused on olemas. Kui vaatame praegust parteide paletti, siis annab see igasuguseid võimalusi. Äärmiselt oluline oleks saada Eestile neli aastat püsiv stabiilne valitsus. Viimased neli aastad on ju tegelikult raisku läinud.

On olnud kaks valitsust, millest esimene tuli väga bravuurikalt peale ja üritas muneda muna, mis oleks suurem kui kana. Teine valitsus on olnud lihtsalt plastiliin, et kuidagi valimisteni välja venitada. Teine selline nelja-aastane periood oleks Eestile kurnav.

Eestis on stabiilne olnud pigem pragmaatiline valitsus kui ühisel maailmavaatel või sõbrasuhetel põhinev valitsus. Milline stabiilsus parem on?

Siin ongi küsimus – mis on stabiilisuse hind? Kui selle hind on, et tegelikult ei suudeta mitte midagi pikaajalist ära teha, siis on halb.

Pikaajalised valitsused peavad näitama pikaajalist tööd ja positiivset lõpptulemust. Praegu peame pikemalt ette planeerima, kui soovime riigi ja rahvana jätkata ning Euroopas konkurentsivõimelised olla.

Olete süüdistanud praegust võimuliitu «õhukese riigi» tekitamises. Kui ohtlikult õhuke siis riik on?

Õhuke riik on juba päevapoliitiliselt ohtlik. Võtame näiteks meedikute streigi. Rõõmustame majanduskasvu üle, aga särava medali teine pool on see, et meedikud tahavad streikida ning tuleb veel terve hulk ühiskonnagruppe, kes pole oma palgaga rahul.

Stabiilne riigivalitsemine tähendab hoida riiki tasakaalus. Ka puder ei saa olla paks ühes pajanurgas. Õhukese riigi näiteid võib tuua ohtralt – korruptsioon, presidendivalimistel häälte ostmine, maadevahetuse skandaal, totaalne saamatus katastroofide likvideerimisel, streigid, töötajate suundumine välismaale, Sakala keskuse ümber toimuv.

Kuidas puder ühtlaselt paksuks segada?

Ma ei ole seda meelt, et riik peaks hakkama rahvast üleliigsete maksudega kurnama, aga on selged miinimumid, millest allapoole ei saa minna. Ühes Lõuna-Eesti tuletõrjekomandos on üheksast inimesest alles jäänud kaks – see pole ju normaalne. See, et andekad inimesed ei taha jätkata tööd õpetajana, ei ole normaalne. Ühtlast poliitikat tuleb ajada üle riigi ja vaadata pikalt ette.

Lubate võrdsust. Võrdsust hariduses, töös, tervishoius. Kuidas seda teete?

Haige rahvaga me 15 aastaga viie rikkama Euroopa riigi hulka ei saa. Kui vaatame, mis on Eesti suhtelise edu põhjus, mis on selle põhjus, et on alles jäädud, keel ja kultuur säilitatud, siis on edu lätted olnud hariduse andmises.

Ja tarka rahvast peab juurde tulema. Haridusel on tänapäeva Eestis kaks rolli: esimeseks neist hea haridus kui tulevase heaolu ja majandusedu alus.

Kui tahame aga toetada üht tänapäeva Eesti riskigruppi ehk lastega peret, siis kõige universaalsem on seda teha tasuta hariduse ja kõige haridusega kaasas käiva abil. Alustades näiteks huviharidusest.

Riigi rahakott ei ole põhjatu ja ei saa ju toetada näiteks eluaegseid üliõpilasi?

Kui inimesel on tahet ja mõistus, siis Eesti ei tohi olla riik, kus kellegi haridustee katkeb majanduslikel põhjustel. Teiseks on möödas need ajad, kus inimene õppis kingsepaks ja parandaski elu lõpuni kingi. Tänapäeva kiires maailmas tuleb elu jooksul mitu korda töökohta vahetada. Ei ole sugugi otstarbekas, et teist kõrgharidust ei saa tasuta omandada.

Eestis on peagi ka kõik koristajad kõrgharidusega. Äkki peaks enam kutseharidusele rõhuma?

Kui kellelgi on soov olla kõrgema haridusega koristaja või sekretär, siis mis selles halba on. Usun, et praegune kutsehariduse võrgustik on enam-vähem paigas.

Peame panema palju rõhku innovatsioonile, sest selle pealt saame edasi minna efektiivsuspõhiselt majanduselt teadmistepõhisele majandusele. Kui praegu valmistuvad Kreenholmi naised streigiks, siis loogika on selles, et kausitäie riisi eest kittelkleitide õmblemine kolib Eestist välja. Keegi ei ole nõus enam 4000 krooni eest kitleid õmblema ja Eesti peab otsima kallimaid töökohti.

Hariduse väärtustamine on teie olulisim valimissõnum?

Jah, kindlasti. Sellele lisandub tervishoid. Meeldib või ei meeldi – tervishoiule tuleb teha täiendav rahasüst ja haigekassa seda üksinda ei suuda. Sotsiaalmaksu me tõstma ei hakka, aga muuta perearstide sissetulek riigieelarveliseks oleks ju üks võimalus, kuidas haigekassa saaks oma raha mujale tervishoidu suunata. Ja infrastruktuur on ka üks tähtis teema.

Eesti inimesed tahavad olla ise läbilöögivõimelised, kuid on paratamatult valdkondi, kuhu oma käed ei ulatu. Keegi meist ei hakka ostma Tallinna-Tartu maantee aktsiaid ega hangi endale koju tuletõrjeautot mõttega «äkki läheb kunagi midagi põlema». Tahaks uskuda, et järgmine valitsus suudab praegust Tallinna-Tartu maantee ehituse tempot hoida.

Edgar Savisaar on öelnud, et armastab Tallinn-Tartu maanteed. Sotsid valitsuses armastaksid samuti?

Ärme hakkame üldse ajama rumalat juttu, et 2011. aastaks on tee Tartusse valmis. Ei ole. Kui aastaks 2011 on tee valmis Koseni, siis ollakse tempos. Kui 2011. aastal on valmis kogu tee täisprojekt ja on edasi jõutud vajalike maade väljaostmisel, siis ollakse õiges tempos.

Mida maal vajatakse?

Võrumaal näen, kui tähtis on kätte saada puhast vett. Aeg on edasi läinud. Inimesed tahavad maal majja «väikekodanlikku heaolu» – pesumasinaid, veeboilereid. Meil on plaanis käivitada väikeinfrastruktuuri programm, mis keskenduks uutele kaevudele, erateedele, elektrile, interneti kättesaadavusele, reoveele.

See peaks töötama põhimõttel üks kolmandik investeeringuid riigilt, üks kolmandik kohalikult omavalitsuselt ja üks kolmandik konkreetse tarbija, tellija käest. Võru maakonnas on seda programmi väga tublisti alustatud ja nii peaks see olema üle Eesti.

Keskerakond on süüdistanud sotse selles, et hoolimata korduvatest kutsetest tulla võimule ja teha teoks kõiki need ilusad mõtted, pole te kutset vastu võtnud. Miks?

Sotsid on olnud ju väga pikalt valitsustes, lihtsalt praegu on küsimus selles, et sotsid on liiga pikalt opositsiooni jäänud. Praegu oleme täiesti valmis valitsuses osalema.

Et me poolteist aastat tagasi Andrus Ansipi kutsel valitsusse ei läinud, oli väga põhimõtteline otsus: me ei saa minna valitsusse, kes langetab tulumaksu, aga jätab teised valdkonnad katmata.

Enam põhimõttelisemat otsust olla ei saa. Erakonnas oli toona nii poolt- kui vastuargumente, kuid neid argumente, et me ei saa oma näoga vastuollu minna, oli rohkem.

Milline on üldse sotside nägu? Teised erakonnad on palju selgemate näojoontega. Aastaid tagasi rõhutasite sõnu «töötaja» ja «töö».

Töötajad ja töö pole kuhugi kadunud, meil on väga tugev ametiühingu pool, aga sotsid on olnud Euroopas traditsiooniline kolmanda tee erakond, kelle puhul on selge, et väärtustame erainitsiatiivi ja ettevõtlust ning samas vaatame, et riik oleks tasakaalus ja inimene ei jääks unarusse. Jah, on kummaline, et Eestis võtab sellest arusaamine veel aega.

Presidendi valimiste eel kutsus Villu Reiljan sotse välja ütlema, on nad ikka õiged vasakpoolsed, ja kui on, siis ühinema KeRa põhimõtetega. Olete vasakpoolsed?

Villu Reiljan on korduvalt maininud, et sotsidel on aeg hakata õigeteks vasakpoolseteks, õigeteks sotsideks. Olen mõelnud, et huvitav, kuidas seda küll saavutada. Kas selle nimel peaks varastama rapsi, maad või suhkrut?

Rahvaliit suutis endast väga edukalt presidendipartei teha. Teie toetusprotsent ei taha kuidagi tõusta.

No Rahvaliit on Rahvaliit. Aga selle kohta on üks ilus Võru ütlemine: jumal on aeglane, aga õiglane. Oleks ka väga kummaline, kui hakkaksime ümber Kadrioru kiibitsema. President on kogu riigi ülene.

Samas olete presidenti ära kasutanud küll: kohe pärast valimist nimetasite Ilvest sotside presidendiks ja nüüdsetes valimisvihikutes troonib esilehel taas Ilves 2004. aasta lausega «Sotsiaaldemokraadina soovin ka mina…».

Pole ju häbiasi, et Toomas Hendrik Ilves on meie erakonnast välja kasvanud, ja miks peaks siis seda varjama?

Häbiasi oleks, kui me veaks valimiskoosolekutele presidenti näppupidi järel. President on võtnud selgelt üleriigilise, üleerakondliku rolli ja nii see peabki olema.

Näete ohtu kogu Eesti «falckistumises» ehk väikese maksukoormuse juures võivad elutähtsad valdkonnad suunduda erasektoritesse. Mis on teie ettepanek?

Meie ettepanek on, et tulumaksu ei peaks enam langetama. Oleme ka seisukohal, et neli korda Eesti keskmisest suuremad palgad oleks maksustatud 26 protsendiga.

Toetate astmelist tulumaksu?

Eestis on praegu kaheastmeline tulumaks ja kas see võiks muutuda kolmeastmeliseks, on puhtalt koalitsioonikõneluste teema. Oleme aga kardinaalselt selle vastu, et keerata praegune maksusüsteem pea peale.

Aga veel tulumaksust rääkides – kodanikuühiskond on väga oluline teema.

Oleks mõistlik anda inimestele õigus ühe protsendi tulumaksu sihtsuunitlusega loovutamine MTÜdele, et toetada kooskäimist, seltsielu, ühist tegutsemist ja õlg-õla-kõrval-tunde loomist. Kollektiivsus tuleb tagasi tuua. Diktaatorliku stiiliga valitsejatele see muidugi ei meeldi, aga see peab tulema.

Seoses pronkssõduriga on on meie kõrval häält tõstnud üks suur diktaator – Venemaa. Näete ohtu?

Tegemist on Venemaa sisepoliitilise probleemiga. Vene riik on väga jõuliselt deklareerinud, et NSV Liidu kokkukukkumine oli viga. See on üks osa suurrahvalikust kompleksist.

Kui ei oleks pronkssõdurit, siis oleks probleemiks näiteks, miks Fjodorovil 7.b-st on lampjalad ja miks Eesti riik midagi ei tee.

Kui tüli on vaja, siis kõlbab igasugune ettekääne. Eesti ei saa olla passiivne, me peame aktiivselt oma sõnumit edastama. Teema on väga tõsine.

President peaks sekkuma?

Ma arvan, et president ei saa siin ükskõikseks jääda. Aga selge see, et president Ilvesel on väga suur välispoliitiline kogemus ja ta teab, kus on õige aeg sekkuda. Iga klounaadi peale ei ole meil sobilik reageerida, aga kui hakatakse selgelt tegema kahju Eesti riiklusele, siis ei saa keegi vait olla.

Loodate saada riigikogus 17 kohta. Pigem unistus kui reaalsus?

Kordaksime 1999. aasta tulemust, see on täiesti reaalne.

Kas Eestile oleks ohtlik võimuliit Keskerakond-Rahvaliit-sotsid?

Kõik sõltub sellest, kes oleks peaminister. Selles koosluses on kindlasti Edgar Savisaar.

Sel juhul ei ole ma päris kindel, et see liit oleks ohutu.

Aga kui peaminister oleks Ivari Padar?

Siis, ma arvan, oleks see päris hea valitsus.

3 mõtet

• «Keskerakond teeb igal hommikul kas või kümme kükki, et valitsusse saada.»

• «Kui vaatame, mis on Eesti suhtelise edu põhjus, mis on selle põhjus, et on alles jäädud, keel ja kultuur säilitatud, siis on edu lätted olnud hariduse andmises.»

• «Oleks mõistlik anda inimestele õigus ühe protsendi tulumaksu sihtsuunitlusega loovutamine MTÜdele, et toetada kooskäimist, seltsielu, ühist tegutsemist ja õlg-õla-kõrval-tunde loomist.»

3 küsimust

Sotsiaaldemokraate on kuulujuttudes ülekohtuselt seostatud kommunistidega. Praktikas on tegemist teravate vastanditega. Sotsiaaldemokraatia kui sõna koosneb kahest põhimõttest: sotsiaalsus ja demokraatia. Siia ei jää ruumi totalitarismile ega ülekohtusele ümberjagamisele.

Milline on olnud taasiseseisvumisaja suurim poliitiline ämber?

Ega vigadest ole poliitikas vist keegi pääsenud. Võib-olla on ühiskonnateaduste õpikus tulevikus teema «Res Publica – tema sünd, elu ja surm».

Milline on olnud teie üllatavam kohtumine/seik valijaga?

Mõni aasta tagasi tuli riigikogu valimiste eelhääletuse ajal mulle Võrus vastu üks vana koolivend ja pihtis kalkvel silmi: «Ivari, ma olõ iks alati su puult uma helü andnu, hõkk, aga täämbä näet, nii sitt oll ollaq, käve siss ja anni tuu Maarahva Erakonna puult ja sai pooligu (pooleliitrine viin – toim), hõkk. Anna andis, inämp ei tiiq.»

Hiljem tuligi välja, et n-ö eriauto käis ühes Võru õllekas, korjas mehed peale, viis valimisjaoskonda, andis õige numbri kätte, pärast valimist tõi õllekasse tagasi ja siis parandati juba partei kulul meeste pead ära.