See on tegelikult mõned aastakümned vana mõte ja pärit 80ndatest, kui mitmed populaarkultuuri kajastavad briti kolumnistid väljendasid seda ühel või teisel moel oma kirjutistes. Täpsem oleks muidugi rääkida raha võimust vaimuvallas, sest reklaami eesmärk on enamasti ikka müüki suurendada, kasumit kasvatada. Ning raha paneb ju rattad käima. Ka kultuuris, kus raha on küll teema, kuid mitte kõige popim teema.Ükskõik kui vanasse aega me oma tsivilisatsiooni ajaloos ei vaataks, leiame kultuurimärkide juurest raha jälgi kunstiesemed, mida müüdi-osteti, metseenid, õukonnameelelahutajad, ülistuskunst, tellimusteosed... Ilma ei saa. Probleem on seega vaid mingi piiri pidamises või ületamises. Võib-olla suhtuvad paljud inimesed rahulikult eelseisvatesse lastekontsertidesse, mida koostöös ERSOga korraldab Eesti Kontsert. Mina mitte. Sest toreda muusikalise lasteetenduse kohal ilutseb silt «A Le Coq esitleb». Võimalik, et mõeldakse limonaadi, ja eks vaaritab lastejooke ka nimetatud firma, kuid samas on ta agressiivsete reklaamikampaaniate tõttu oma kaubamärgi seostanud eelkõige alkoholi sisaldava kesvamärjukesega. Inimeste mõtteisse on koos selle nimega kleebitud õlu, püütagu musta nii valgeks rääkida kui tahes. Nüüd toimub siis üks järjekordne tulevikku suunatud reklaamikampaania. Rõõmsalt kilkavad lapsed on sihikul. Kontserdikorraldaja tunneb kenasti tasakaalus eelarve pärast heameelt. Külvatud viljad valmivad aga alles aastate pärast. Kui Rolling Stones 1981. aastal sai oma kontserttuuri sponsoriks parfüümifirma, oli see rokkmuusikas pretsedenditu. Varsti sirutas suurbisnessi reklaamiraha järele käe juba enamik popstaare. Tuurid kleebiti sponsortähistega suurelt, vahel suisa pealetükkivalt ja ebameeldivalt üle. Raha ei anna häbeneda. Kuid mõne aja pärast see laine taltus. Iseseisvumisjärgses Eestis vallandus 90ndate keskpaigas odava popmuusika buum, kus üritati toota odavalt ja müüa võimalikult kallilt. Turg oli nigel ja sundis otsima õlekõrsi. Üks leiti selles, et heliplaadid püüti katta võimalikult paljude sponsorlogodega. Mõni plaat oli seesuguse rahaapluse tõttu suisa koomiline. Tegelikult oli see aga märk, et väljaandjad ei usaldanud muusikat ega muusikuid. Polnud usku, et muusika võiks inimestele sedavõrd korda minna, et nad plaati ka tegelikult osta ja omada tahaksid. Õllefirma etiketiga kaetud lastekontsert tuletab seda meelde. Ajakirjanikul pole sellisel juhtumil vaja isegi mitte asjaosalistele helistada ja uurida, mida sellega mõeldi. Oluline on kõigile näha. Märgid on selged. Ainus lootus on, et ehk on tegemist vaid ühekordse vääratusega. |