Ehk seal on midagi, mis seda tasasust ähvardama kipub. Jõud, mis ühelt poolt kisub vaikse stabiilsuse poole, teiselt poolt ikka ja jälle uuesti otsima, lõhkuma. Sellist vastanduste rida võiks jätkata veel ja veel, sest just vastandite, nende vastandite ületamatuse ja ühtlasi samasuse kaudu «Liblikas ja peeglis» lugu kulgebki. Ühe teednäitava mõttena raamib «Liblika ja peegli» lugu jutt vanast hiina mehest, kes näeb unes, et ta on liblikas, virgudes aga ei tea unenägija enam, kas ta oli näinud unes, et on liblikas, või näeb liblikas und, et ta on mees. Liblika uni Nii saabki «Liblikas ja peeglis» vana ida poolt pärit filosoofiline elutunnetusviis kokku selle elamisviisiga, mida meie siinmail harrastame. Vahetegemine on aga oluline üksnes lavastuse tausta määratlemise seisukohalt. Lavastuse ruumis mingit olemuslikku vahet nende kahe elutunnetuse vahel ei olegi, ja selles ongi iva. Sest just nagu too hiina vanamees Tšuang Tse ei tea, kas ta on liblikas või mees, samas igatsedes olla liblikas (ja liblikana võib-olla igatsedes olla hiina vanamees), niisamamoodi põeb iga inimene, kes kõhkleb. Kõnealusel juhul räägitakse seda lugu ühe perekonnaloo kaudu ning kõhklejaks ja ekslejaks on siin Märt Avandi kehastatav abielumees. Kas olla koos oma abikaasaga, naisega, kes teda armastab, elada linnas korralikku pereelu või pageda maale, otsima, ekslema, teise naise juurde? Filosoofia enne elu Lavastuse kunstnikule Silver Vahtrele iseloomulikus mustades ja sinistest toonides rangust ja kodusust ühendavas lavaruumis kohtuvad mees ja naine. Atmosfääri loob Riho Sibula karge muusika. Algus on rabe. Loo edenedes pakub aga täielikku sisseelamise elamust dialoogide tundlik ja valusloomulik areng, paratamatud teineteisest mööda liikumised, haiget tegemised ja saamised. Loo areng tuleneb väga orgaaniliselt sellest, mis laval toimub. Kaob ka esialgne pinge ning näitlejad lähevad lahti. Seda kõike kuni teise vaatuseni, mil elu asemele tuleb filosoofia. Kui esimeses vaatuses olid need kaks suuresti üks ja sama, siis siin saab eesmärgiks lahti seletada kogu lugu vormivate kujundite süsteem. Mis kõik on muidugi väga põnev, jutustet lugu saab asetatud üha uutesse vaatepunktidesse, lisanduvad ühae uued kihid, inimesest jõutakse liblikani, liblikast peeglini, aga elumahlad lihtsalt tilguvad vähehaaval tükist välja. Ehkki näiteks naise kiri-monoloog teises vaatuses on vägagi liigutav. Kui esimeses vaatuses tõukasid lugu tagant üdini inimlikud ja elulised reaktsioonid, siis nüüd tuleb enne reaktsioone filosoofia. Ühelt poolt annab see aimu osaliste küpsemisest, kriiside ületamise läbi leitud teadmistest. Teiselt poolt aga tundub see kõik kuidagi kunstlik, kauge. Loo lõpp muidugi vähendab osalt seda tekkinud distantsi. Lavastus Jaan Kaplinski «Liblikas ja peegel» Lavastaja Madis Kalmet Kunstnik Silver Vahtre Valguskunstnik Margus Vaigur Osades Märt Avandi, Kersti Heinloo, Karin Tammaru, Guido Kangur, Ott Midenbritt või Oskar Seeman. Esietendus Endla Küünis 2. detsembril |
kõik galeriid
