Mis turvab presidendi ametikorterit? Fotosilmaga fonolukk ukse kõrval ja valvekaamera akna juures seinal. Foto: Toomas Huik

Jutt on läinud kolmapäeval ETV menusaates «Pealtnägija» avalikustatud presidendi 13- ja 15-aastaste lapselaste alkoholi-, vesipiibu- ja kanepihõnguliste pidude fotodest, mis näitavad soliidsena paistva maja varjatud värvikat siseelu

Samal teemal: Presidendilossis toimunud peod tõid kaasa väärteomenetluse (54) Skandaali järel (46) Kaitsetu president (13)

.

«President olen kakskümmend neli tundi ööpäevas,» ütles Arnold Rüütel mõni päev tagasi Postimehele. Nii on ta president ka vanaisana ja ka siis, kui Kadriorust eemal viibib.

Presidenti kaitstakse 24 tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas, 12 kuud aastas. Eesti riigipea töötab Kadriorus, 1938. aasta suvel valminud presidendi kantselei hoones. Sealsamas, maja parempoolses tiivas on ka riigipea kahekorruseline ametikorter.

Kui president Rüütel ootab külalist, näiteks intervjuusooviga ajakirjanikku, siseneb külaline majja vasakpoolsest uksest, näitab julgestuspolitseinikule pildiga dokumenti, tõstab taskud tühjaks ja astub läbi metalliotsija. Nagu lennuväljal. Ning läheb siis mõne ametniku saatel presidendi kabinetti.

Kui härra Rüütel ootab samas majas, aga mõnekümne meetri kaugusel ametikorteris külalist, vajutab külaline korteriukse juures fotosilma kõrval kellanuppu, peremees teeb ukse lahti ja julgestuspolitseinik näeb kellegi sisenemist vaid valvekaamera monitorilt. Ei mingit turvakontrolli.

Aga härra Rüütlit ei ole olemas. On president Rüütel, 24 tundi ööpäevas.

Nii eelmise presidendi Lennart Meri kui ka nüüd, Rüütli ajal, on riigipea kaitsemeeskond avaldanud ettevaatlikult – ilmselt suuliselt – arvamust, et riigi esiperekonna ametikorterisse sisenejaid tuleks kontrollida ja selle korteri uks peaks olema ihukaitsjate valvata.

Ent 24 tundi ööpäevas president tahab oma eraelule ja privaatsusele kas või väikestki õhuakent, mis on ainult tema avada ning sulgeda.

Ihukaitsjate suuremaid ohte, rutiini kõrval, on muutuda kaitsealuse perekonna liikmeks. Perekonnapea otsustab, mis õige ja mis otstarbetu ning temaga ei vaielda.

Esipaariga ei vaielda ka siis, kui presidendi kantseleis elavad riigipea lapselapsed kutsuvad külalisi ning kuni paarkümmend ala- ja täisealisuse piiril noort inimest korraldavad rajupeo.

«Paraku sai väikesest teismeliste koosistumisest mõnel korral täisealiste noorte pidu, mida tüdrukud ei suutnud enam kontrollida,» teatasid Arnold ja Ingrid Rüütel pühapäevases avalduses, lisades, et kahel korral oli «peol arvukalt võõraid täisealisi noori».

Need «arvukad võõrad täisealised noored» pääsesid presidendi ametikorterisse ilma igasuguse kontrollita. Keegi ei peatanud neid presidendi kantseleihoone ametikorteri uksel, et küsida, vabandust, kes te olete ja mis on teie kotis. Antraks? Raadiomikrofon? Suitsupomm? Lõhkeaine? Või lihtsalt pudel veini?

Nii nagu ihukaitse ei kontrolli presidendi ametikorterisse minejaid, ei kontrolli keegi, kes avab korteris siseukse või astub kantselei töötsooni. Aga kirjeldused möllavatest noortest presidendimaja ametiruumides olid kõige šokeerivamad.

Riigipea ametikorteri esimeselt korruselt pääseb suurde söögisaali, kus toimuvad näiteks riigipea ja peaministri regulaarsed lõunasöögid ning sealt edasi kuhu iganes.

Ametikorteri teisel korrusel viib uks presidendi väiksesse kabinetti, sealt art deco stiilis suurde kabinetti ja edasi juba ühest uksest riiginõukogu saali, kus koguneb näiteks riigikaitsenõukogu, või teisest uksest lipusaali, kus suursaadikud volikirju üle annavad.

Need uksed ei ole lukus ja võõras ei pea kartma, et teda märgatakse – presidendi kantselei sisekoridorides pole valvekaameraid.

Nii lihtne see ongi.

«Kui [siseministri algatatud] juurdluse käigus tuleb välja, et julgeolekurežiim vajab ülevaatamist, siis tehakse seda kaitsepolitsei, julgestuspolitsei ja kantselei koostöös kindlasti,» ütles presidendi kantselei direktor Tarmo Mänd mõne päeva eest.

Millisest julgeolekurežiimist ta räägib, kui teab, et turvakontrollita pääseb presidendi ametikorterisse ja sealt edasi vaid ukselingile vajutades kantselei töötsooni?

Raske, et mitte öelda võimatu, on uskuda nagu poleks kaitsemeeskond kuulnud midagi presidendi ametikorteris riigi esipaari äraolekul toimunud noortekogunemistest ja sellestki, et noored kantselei töötsooni sattusid. Hoone välisseinale kruvitud turvakaamera ju näitas järjest saabuvaid külalisi.

Sama raske on uskuda, et kaitsemeeskond kirjutanuks ettekande oma ülemusele, kust see läinuks edasi politsei peadirektori lauale. Pigem räägiti probleemidest perekonna sees. Ja sinna need jäid, kuni «Pealtnägija» ostis presidendi ametikorteri pidude fotod ning puhkes «a national scandal» – Times’ist väljendit laenates.

«See oli raske õppetund ning loodame, et see ei jää neid (lapselapsi – toim) kogu eluks saatma,» ütles presidendipaar pühapäevases avalduses.

Nimetatud õppetund on valdavalt ühe perekonna küsimus. Lahtiste ustega presidendiloss – sellise avatuse tõttu saigi president pihta – on aga riigi mure.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.76