Muidugi pole Venemaal mingeid isikukultuse tundemärke. Sest kui keskvalimiskomisjoni juht avaldab avalikult arvamust, et president on ilmeksimatu, siis on see täiesti loomulik ülemuse-alluva suhe.
Vene korporatiivkultuur on kord selline, et natšalnik on jumal ja alluv arvamuse ja õigusteta ori. Ega Jeltsini ajal alluvate suhtumine presidenti siis teistmoodi olnud – vastu Boriss Nikolajevitši tahtmist ei lennanud Kremlis ükski vares. Eks näis, kas 9. maiks on «võrratu Vladimir Vladimirovitš» venemaalaste südametes veel alles või täidab selle koha sama loomulikult Dmitri Anatoljevitš.
Juhte ja ülemusi on Venemaal kummardatud läbi aegade, kuid siiski väheste puhul on jõutud totaalse isikukultuseni. Putin pole Stalin – mastaabid ja isiklik võimekus on suurusjärgu võrra erinevad. Ta on lihtsalt üks paljudest ülemustest. Ja mida muud see Vene riik tänapäeval on kui hiiglaslik nafta- ja gaasikorporatsioon.
