Mariza Concerto Em Lisboa (EMI)Öö. Linn. Laul. Orkester. Nüüd me siis teame, mida nad tegid eelmisel suvel. Seal jõekaldal. Pargiroheluses, iidsete müüride jalamil, vabas õhus, kunstlikus valguses. Mariza ja Jacques. Ja sümfoonikud. Ja Lissaboni linna kodanikud ja külalised – kahekümnetuhandekesi. No tõesti. Päris kadedaks teeb, kui hea kontsert see neil seal oli. Mariza, fado-stiili praegusaegseid tippesitajaid – ilmselgelt lavalises kõrgvormis. Repertuaar – temakese mullune Transparente-plaat ja valik varasemaid menukeid. Orkestrisaade, seaded, instrumentaalsoolod – sundimatult täpsed, diskreetsed ja dünaamilised otsast lõpuni. Aga eks Sinfonietta De Lisboa ole siin ka ekstra heades dirigendikätes. Jacques Morelenbaumi omades. Ja mida see kõik kokku võiks kuulajaja jaoks tähendada? Ei pea olema tingimata Portugali mahekõlalise juurtemuusika fänn, et sel salvestusel endale meeldida lasta. Tiit Kusnets **** Eri esitajad FemaleFuture Transatlantic (Phazz-a-delic)
Teemaks on naised Mäletate ütlust, et kui naine on laevas, siis laev on... Unustage see! USA ja Saksamaa naised kuulavad mussi, tembutavad veidi ning tulemuseks on uhke matriarhaat. Nad mängivad pille, kirjutavad oma lugude sõnad ja muusika ning produtseerivad need. Nad suudavad seista kõrgemal stiili- ja ajapiirangutest ning kanda ühe ajastu ideed teise raami ilma, et see laguneks. Super! Algul raputavad teid melanhoolsed džässklassikud Niobe ja John Coltrane´i seitsmekümnendates abikaasa Alice Coltrane, kuid peagi keeratakse vunki juurde ja Detroiti saund Sky (koos Mike Grantiga) ja DJ Genesisega on tansulkaks valmis. Rohkem naisi tänapäeva elektroonilisse muusikasse, palun! Jürgen Tamme ****
Damien Rice 9 (14th Floor) Iiri trubaduuri indi-folk-pop-rokk «9» on väärikas järg nelja aasta tagusele sama lakoonilise pealkirjaga ning äärmiselt soojalt vastu võetud debüütalbumile «0». Rice on kõik kümme pala ise kirjutanud ning enamjaolt oma käega sisse mänginud. On nii akustilist kui elektrikitarri ning ahastavalt sosisklevaid, kohati karjeks paisuvaid vokaale. Debüüdiga võrreldes rohkem rütmi ja tumedamat lüürikat. Meloodilist frustratsiooni mitme tillukese ärklitoa jagu ja jääb ülegi. Mind on alati võlunud oskus ja võime siduda melanhooliat optimismiga. Mõnel tuleb välja, mõnel mitte. Damienil tuleb. Ballaadid, mis ei peata vihma ega kuivata pori, ent teevad sisemuse soojaks. Millegipärast tundub, et Puškinile meeldinuks teda Boldino sügises kuulata. Margus Haav ****
P. Diddy Press Play (Bad Boy) Hiphop-impressaario eksperimenteerib Selle aastapäevad kokku pandud plaadiga proovib hiphop-tööstuse mogul P. Diddy vaadata kogu kremplile globaalsest vaatepunktist. Just nimelt proovib, aga kõige paremini ei õnnestu. Punkt jääb fokuseerimata ning peatub ikka kuskil klantsivas pop-rap-tsentrumis. Tema eelmisest plaadist on möödas juba viis aastat, ent mees on vahepeal permanentselt esikaantel olnud. «Tööstus» on tema puhul just õige sõna ning paraku mitte parimas mõttes. «Press Play» nõrgad küljed tulevad eriti hästi välja, kui kõrvutada seda Jay-Z ilmutusliku ja nukra albumiga «Kingdom Come». Poolel plaadist toimub täiesti ootamatult nii saundiline kui kontseptuaalne nihe paremuse suunas ning tulekski tegelikult alustada alles albumi kaheksandast palast. Margus Haav ***
KT Tunstall Acoustic Extravaganza (Relentless) Päikeseloojangukantri rokitädilt
KT Tunstall on võtnud juhtme välja ja tuurid maha ja teinud möödunudaastase debüütalbumi järel akustilise kantripopi jämmiplaadi. Õigesti tegi. Tema megaedu toonud album «Eye To The Telescope» on 70ndate laadis FM-rokk, suht üheplaaniline, tüütas ruttu. Ta on kareda häälega karune naine, kes ropendab ja joob palju viskit ning tavalise poprokiga nagu eelmisel plaadil Patti Smithi ja ammugi Janis Joplinit ei ületa, aga nüüd natuke mõtlikumate lauludega, «loojanguvokaaliga» ja vabamate, tundlikumate arranžeeringutega pääseb tema muusika välja. Valner Valme ***
Diskreetse Mango Trio Prigadi-Pragadi (hyper.records) Diskreetsus on siin muidugi nali DMT rokib, kui eesti rahvaviiside töötlusi mängib. Püüab just seda väge helidesse saada, mis Vägilastel vist puudu jäi. Kuulake vaid kõrvuti mõlema bändi (või on üks neist ansambel?) «Hobusemängu» ja mõistate, millest jutt. Noored tallinlased esitavad väljakutse Viljandi pärimusmuusikakoolkonnale. Sealtkülada inimeste asi on nüüd vastata. Elektrit panevad regilaulu ju mõlemad, regilaulu käitlevad ka. Küsimus on, kelle tikk saab lõkke suuremalt lõõmama. Praegu tundub, et DMT-l on võimalus, kui nad seda vaid kasutada oskavad. Aga kuulaja tahaks enamat kui kooliharjutusi. Veel on kammitsad peal ja muusika ei peruta ja kiike üle võlli ei lasta. Ometi vahel ju võiks ja suisa peaks ka sellises muusikas. Tubli üritus ikkagi. Immo Mihkelson ***
Napalm Death Smear Campaign (Century Media) 45 minutit totaalset sõda Ehkki Napalm Deathi rivistus on aegade jooksul korduvalt muutunud ja bändi pole jäänud ühtegi algkoosseisu meest, ei tagane inglise mõjukaim ekstreem-metal’i kollektiiv usutunnistusest: raevukas kriitika ühiskonna vasakult tiivalt ja veel raevukam grindcore, äärmiselt agressiivne stiil, mille rajajaks neid õigustatult peetakse. Aga võitlus, mida nad juba 20 aastat peavad, ei ilmuta raugemise märke. Vaenlased on vähemalt sama sitked kui napalmisurm ise. Järjekordseks lahinguks valmistudes ammutas ansambel jõudu noorpõlvest, «Smear Campaign» tallab rohkem kui mõni eelmine plaat varase anarcho-hardcore-pungi pedaali ning jõhkruses ja kiiruses võib Napalmi endiselt teistele tapamasinatele eeskujuks seada. Ehkki võitlus võib olla lootusetu, kaotust need mehed ei tunnista. Mart Juur ****
All Saints Studio 1 (EMI) Perekooli gäng tegi plaadi Fännina pigem kartsin kui ootasin nende tagasitulekut, paus oli pikk ja täiskasvanuks saamine tuleb tütarlastebändidele alati ootamatult. Hüvastijätuks jäänud «Saints & Sinners» ajas lati nii kõrgele, et targem tundub mitte uuesti üritama hakata. Mingis mõttes on «Studio 1» produtsentide töövõit, aeg-ajalt lehvib lugudes seda erilist jalad-maast-lahti lendamise tunnet, mis hiilgepäevil iseloomustas All Saintsi muusikat. Värskus on kadunud, küpsuse asemel valitseb rutiin. Loodetavasti oli vähemalt neil endal tore korraks välja tulla, sõbrannatada ja pläkutada, rääkida lastest ja meestest ning vanade aegade mälestuseks pisut rokkida. Mart Juur **
Nas Hip Hop Is Dead (Def Jam) No nüüd tuleb testament Nasi, 33-aastase NY räppari Nasir Jonesi kõrghetkeks jääb tema esimene album «Illmatic» aastast 1994, kus tänavahõng oli ehe ja saund džässine, suitsune, karm ja vahe. Vahepeal oli palju väheütlevaid albumeid. Eelmisel, 2004. aasta «Street’s Disciple’il» oli hetki. Ja mis annab talle põhjust öelda, et hiphop on surnud? See, et tema uus plaat on kesktee-hiphoppi minek, korralikult paksude saundidega à la Jay-Z (kes ka plaadil kaasa teeb) viiulimassiividega ehitud traditsioonihoidmine? Räpparite ambitsioone ei tasu tähele panna. Üht-teist siin on. Parim lugu on «Where Are They Now» James Browni loo «Where Are They Now» sämpliga, mida kasutas ka näiteks The Bucketheads. Valner Valme *** |
kõik galeriid
