Peaminister Juhan Partsi vastustest kaalukamaks osutusid Lihula koolimajja kogunenud kohalike elanike ja koolilaste teravad küsimused. Peaminister sai vaid ühe aplausi, küsijad mitu.

Ristilt lõuna suunas sõitvad autod läbivad tihedas sajus justkui puhastuse – Lihulasse jõudes on taevas taas pea pilvitu ja päike sätendab lumistel lagendikel. Sellisele valgele süütule lumele jääb pärast näha iga väiksemgi jälg, nagu ametlik pitsat.

Samal teemal: FOTOD: Pildid: Peaminister Parts Lihulas (12) Lääne prefektuur: märulipolitseinikud tellisime meie (76)

Täna on väike Lihula taas Eesti naba – autorodu, mis linna pöörab, puistab Tallinna maantee ja Jaama tänava nurgale A&O poe ette hulga kaameramehi ja kirjatsurasid.

Palju autosid väikelinna saabub, ei loenda keegi, kohalikud on tähelepanuga juba harjunud. Olgu siis tegu politseiautode või punase nokaga kraanadega. Ja nii nagu märgati ühel sügisõhtul juba varakult linnas ringi saalivat punast kraanat, on viimastel päevadel ja koguni öödel Lihula rahvale silma jäänud nurga taga konutavad mustade klaasidega maasturid.

Poes käinud pensionärid vaatavad kohmetult ringi ega jõua veel imestama hakatagi, kui juba sirutuvad nende poole kümned mikrofonid-diktofonid. Kui tumedate autode rodus saabub peaminister Juhan Parts, jooksevad kaamerad-mikrofonid kuni Vesiroosi-nimelise kohviku ukseni tema kannul.

Peielaud on kaetud

Peaminister kaob koos Lihula volikogu liikmetega söögikoha uksest sisse, vaid vallavanem Tiit Madissoni pole kohal. Tervis olla halb, teavad pealtvaatajad öelda. Üks mees rahva seast meenutab, et Madissoni tool jäi tühjaks ka kunagi Eesti Komitee ajal, kui riigikukutajate jaoks olla käerauadki valmis pandud. Volikogu on Madissoni peale solvunud.

Turvamees toob välja Partsi palitu ja paneb hoolikalt tumesinise Volvo tagaistmele. Teise klassi poiss Juhan Sepp ja tema koolikaaslased – Raigo, Margus, Kristjan, Ove, Kert, Simo ja Andri – suruvad kordamööda näod vastu aknaklaasi ning piidlevad lõunatajaid. «Nägin ta prille,» hüüab üks poistest rõõmsalt.

Hetkega sünnib keset selget päikselist Lihulat uus anekdoot, mida õhtul kümnetes kodudes edasi räägitakse. Läinud kolm ajakirjanikku Vesiroosi taha, mõne meetri kaugusele Särtsu baari, et kiiresti kuumad kohvid võtta. Baaripidaja laiutanud aga käsi, et ruumi pole – parasjagu on kaetud peielaud. «Juba!» imestanud ajakirjanikud ühest suust. Peielaud ootab leinajaid Särtsus ka tegelikult.

Sõjaka kuulsuse omandanud linnake kihab kuulujuttudest juba nädala jagu – räägiti, et munadki on poest ära ostetud. Volikogu liige, kultuurimaja juhataja Tiina Lobja naerab Lihula inimeste sõjakusest kuuldes ja loendab siis, et 1800 elanikust on oma 600 pensionärid ja teist samapalju lapsed. «On, keda karta,» muigab Lobja.

Lobja annab peaministrile üle jõulukingi – poolteist tundi Rein Hansoni juhitava Läänemaa Telestuudio kroonikakaadreid Saksa mundris sõduri püstitamisest ja mahavõtmisest. Hanson jääb tagasihoidlikuks. «Ehk näeb peaminister alles nüüd, mis Lihulas tegelikult toimus,» mainib ta hiljem koolimajja sammudes. «Tegelikult on Lihulas täna ainult üks uudis – bussijaama baari käive on ajakirjanike tõttu rekordiline.»

Poe ees käib aga jutulaat juba teist tundi. Kaasad Milvi ja Meeme Rahnel vahetavad muljeid Valve Kuldsalu ja Endel Vändaga. Tahate Partsi näha? «Ei, sõnu tahaks kuulda,» on Milvi Rahnel kaljukindel.

Murelik Lihula kodanik – tuntud inimene ei taha oma nime lehte. Astub ligi ja räägib, et üks telejaam küsitles pool tundi bussijaama baaris ainsat paberitega kohalikku ullikest. Ja muretseb, et kas see ongi Lihula sõnum Eestile.

Juku ja Juhan

Peaministri autokolonni juurest tulnud mees räägib poistekambaga juttu ja surub neljanda klassi poisile Raiko Söötmaale pihku väikse sinimustvalge lipu. «Ilus lipp,» kiidab Söötmaa ja sätib end edevalt koos kaaslastega fotograafi ette.

Kaamerate kannatus saab lõpu. Tulebki peaminister, kelle tumedates palitutes saatjaskond seguneb hetkega poistekambaga. «Mis sinu nimi on,» küsib Parts ja heldib, kuuldes, et kõige jutukam, punasekirju mütsiga koolipoiss Sepp on samuti Juhan. «Kuidas koolis läheb?» «Kas sporti teete?» pudeneb järjest peaministri suust.

Lisaks käratsevale poistesalgale on Partsile külge kleepunud ajakirjanike armee ja kogu veider protsessioon liigub kord seisatades, kord pooljoostes parki Vabadussamba juurde. Heatujuliselt poistega vadranud peaminister vakatab samba ees surmtõsiseks. Võtab valmis pandud pärja ja asetab samba jalamile, jääb minutiks tikksirgena seisma.

Pärast seda räägib Parts sellest, et austab pärjaga kõiki neid, kes on vabaduse eest võidelnud ja langenud. Kiidab head aastat, mil sündinud kahte fakti võib kvalifitseerida imeks – astumist Euroopa Liitu ja NATOsse. Ja lisab, et nüüd on ainult meie kätes see, et ei korduks 60 aasta tagused sündmused, et mehed ei peaks minema taas Eesti vabaduse eest võitlema. Järgnevad pikad ja kohmakad laused sellest, et ajalugu tuleb selgeks rääkida. Peaminister osutab taas väikese Juhani – Sepa – peale. «Kui tema saab minuealiseks, on ajalugu selgeks räägitud.»

«Ha-ha, naeruväärt,» kostab üle Partsi jutu Pärnu mehe Kaarel Vainbergi hääl. «Mina ei andesta,» teatab Vainberg. «Mu vend langes Saksa sõjaväes.»

Sama juttu mida samba juures – aga veelgi pikemalt – heietab peaminister Lihula gümnaasiumi saalis, kus õpilaste ja ajakirjanike vahele on pikitud mõnikümmend pigem eakat täiskasvanut. Peaminister kõneleb, kuidas me peame hoidma oma välispoliitilisi positsioone ja riigi mainet, et vastasele ei saa relvi anda. Hiljem ütleb Lobja, et sama, justkui päheõpitud juttu rääkis Parts volikoguga einetades.

Kuulajatele jääb meelde, et peaminister sõitis täna Lihulasse suhteliselt kehva autoga poolteist tundi ja ta ei võtnud kaasa kraanat, et Eesti valitsus ei lähe kunagi rahva vastu ja et peaminister kingib koolile kotitäie raamatuid ja sinimustvalge lipu.

«Nagu kokkuvolditud taskurätiku andis,» kostab tagareast mehehääl, kui lipp omanikku vahetab.

Viimaks lubab Parts küsimustele vastata, ütleb, et võib ka halvasti öelda – see on talle tähtis. Koolipoisid küsivad, kas kommunism on natsismist ohtlikum, kas Eesti laseb Venemaal ja Saksamaal oma tegude pärast vabandada, palju mõjutab Venemaa Eesti sisepoliitikat? Vastused on viisakad.

Jäljed värskel lumel

«Kas see väljendas Eesti demokraatiat, kui tulite jõuga ausammast võtma?» kostab hääl saalist. Parts saab kaks sõna öelda, kui aplaus küsijale ta hääle murrab. «Tegelikult võtsite te samba maha, kui tuli välisriikide pahameel?» jätkub küsitlus. Parts eitab. «Kas pronkssõdur kaob Tallinnast?» Parts pareerib, et sambaid ei pane ega võta maha tema, sambaid paneb rahvas. Tundub, et Lihula rahvale ei peaks ta seda ütlema.

«Kas te vabandate nende ees, kes said samba mahavõtmisel viga?» kostab koolipoisi uljas hääl. «Ma vabandan. Ka Tiit Madissoni ees nende inimeste eest,» kõlab vastuseks. Rahvas kiidab Partsi aplausiga.

Ja siis lõhkeb umbseks räägitud saalis pomm. «Mis kaalutlustel on täna siin, Lihulast viie kilomeetri kaugusel Sooväljal varitsemas kaks bussitäit märulipolitseinikke?» alustab Lihula perearst Külli Raudsik küsimust, mis mattub aplausitormi. Peaminister tardub kõnepuldis, värv tema näost kaob. Lihula inimestel pole rohkem küsimusi.

Kohalik mees arvab, et Sooväljal oli võmmidel hea passida – seal, kuhu satuvad vaid paari üksiku talu inimesed ja kus käivad metssigadele sööta viimas kohalikud, juba viis päeva tagasi jõulurahu välja kuulutanud jahimehed, on esimene metsaserv pärast pikka lagedat ja sood.

Pool tundi hiljem on Sooväljal hirmvaikne. Päike loojub, kõhetu peni haugub möödasõitjate peale. Värskele lumele on tugevate templitena vajutatud nii katkematu bussirehvide muster kui tanksaabastes edasi-tagasi tammunud korravalvurite jäljed.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.11