Pilt, mis paljudest religiooniõpetust puudutavatest artiklitest välja paistab, on järgmine: «Appi! Ahistatakse! Usk! Kristlus! Päästke meid ja meie lapsi mittevajalikest teadmistest! Me ei taha seda kuulda! Me teame ise kõike palju paremini! Las tulevad nemad ja õpivad meie käest.»

Möödunud suvel küsis üks kõrgharidusega inimene minult, mitut jumalat meie kirikus kummardatakse. Ütlesin, et ühte. Aga kes siis oli Jeesus ja kes Kristus, küsis ta edasi.

Paljude arvates võiks ju seda va usundilugu koolides ehk isegi õpetada, kui ainult õpetajad poleks kristlased. Teadagi – ajupesu!

Kui võtta ajupesu otseses tähenduses, siis peakski üheks harimise eesmärgiks olema ajude puhtakspesemine kõigest selles saastast ja tolmust, mida personifitseeritud harimatus meile iga jumala päev pähe määrib.

Tegelikult aga mõeldakse ajupesu all mõtlemisvõime loputamist ja ajukäärude puhtaksnühkimist – kunsti, mida «kristlikud šamaanid» suurepäraselt valdavad. Jube mis jube! Isegi jubedam kui must kass reede öösel vastu kolmeteistkümnendat kuupäeva.

Nõiad ja tuleriit

Mõni aeg tagasi tõstatas liinibussis üks isehakanud vestluskaaslane küsimuse, kas erakonna Isamaaliit liige võib olla ajalooõpetaja. Ta kahtlustas kõiki ajaloolasi isamaakummardamises ja leidis, et nad pole pädevad lastele seda õiget ajalugu õpetama.

Nad ei hindavat küllalt kõrgelt Rahvarinnet ega nägevat, kuidas paljud toonased tegelinskid riiki seestpoolt õõnestasid. Eesti kirjandusega pidid lood olema enam-vähem samasugused.

Millegipärast on ka sellesse valdkonda pugenud varjatud isamaalased, kes ülistavad ärkamisaega, keerutavad Koidula ja Hurda ümber, kes oma stiililt ega sõnalt enam kaasaega ei sobi. Nad kuuluvad lihtsalt igandite hulka, kellel polnud aimugi sellest, mis praeguses maailmas «ruulib».

Soovitasin tal oma arvamustega leheveergudel lagedale tulla, aga ta arvas, et mis sest kasu, võimud teevad ikka nii, nagu heaks arvavad ja õpetajateks ei tahagi enam õiged inimesed hakata.

Elo Liiv pahandab (PM 17.11) peaministriga, kes tema arvates teeb «ebaeetilist kristliku eetika propagandat». «Andrus Ansipi väide, et kirikuga seotud inimese elu on oluliselt rikkam võrreldes nendega, kellel ei ole seost kirikuga, viitab otse usulisele sallimatusele kõrgemal tasemel,» kirjutab Elo Liiv.

Järeldus missugune! Kirik on teatavasti organisatsioon ja ma ei oska välja mõelda ühtki tegusat organisatsiooni, kuhu kuulumine inimest ei rikastaks. Samuti ei oska ma ära arvata, miks peaks kirikusse kuulumine sallimatusele viitama, kui kirik tegelikult vastupidist õpetab.

Liiv arvab siiski teisiti. Tema arvamus langeb kokku netikommentaatori omaga, kes näeb kiriku õpetuses «valelikkust, alatust, silmakirjalikkust, eestlusevaenulikkust» jne. Veel arvab Liiv, et kogudused ja kogu kirik toitub vaid neile antud soodsatest tingimustest ja maksumaksja rahast. Ilmselt teevad kunstnikule pahameelt kunstiväärtuste restaureerimiseks eraldatud summad.

Kuigi olen nõus Elo Liivi väitega, et kirik pole ajaloo vältel alati suutnud olla «evolutsiooni lõiketeraks selles, mis puudutab vägivaldseid lahendusi», tahaksin siiski meelde tuletada rolli, mida eeskätt katoliku kirik etendas kommunismi vägivallatul kokkuvarisemisel ja mida tunnistavad tolleaegsed riigitegelased, ka Mihhail Gorbatšov.

Näib, nagu oleks probleem usundiõpetusega nagu nõukogude ajal Händeli oratooriumiga «Messias», mis segakoori esituses ettekandele tuli ja mille sõnu võimud käskisid laulda nii, et kuulajad nendest aru ei saaks. Oluline on tekitada segadust, kirjutada asjatundmatuid ja demagoogilisi artikleid, et hiljem ettepanek rahvahääletusel tagasi lükata. See oleks kõike muud kui mõistuse võit.

Mõistus, tule appi

Kuid tuleme tagasi küsimuse juurde, miks just kristlus on selleks usundiks, millele mitmed Eesti riigitegelased, kaasa arvatud peaminister, panuse teevad.

Selle vastu ei protesteeri ainult Elo Liiv. Sama küsimuse püstitab ka Erkki Bahovski kommentaaris «Ususkisofreenia» (PM 19.11).

«Eesti koolid, poliitikud, ka ajakirjanikud ja üldse avalikkus peaks tegema endale selgeks tänapäeva Euroopa põhialused. Ja need pole ainult kristlikud,» kirjutab Bahovski. Ma ei vaidle vastu. Aga jutt käib väärtustest, mille hulgas üks printsiip jääb eetikas valdavaks. «Armastage oma ligimest nagu iseennast.» Selle pakkus välja Kristus.

Ka teised usundid keelitavad tegema head või vähemalt hoiduma tegemast halba (budism). Ometi ei ole üheski teises usundis nii kõikehaaravat ligimesearmastuse nõuet nagu kristluses. See käib ka riikide kohta. Nii Eesti kui ka Prantsusmaa kohta. Kogu Euroopa kohta.

Kristluse eelised

Kas pole praegused probleemid euroliidu tasandil tingitud just selle printsiibi eiramisest? Kas mitte selle tõttu ei lähe gaasijuhe Saksamaale mööda meist ja teistest väiksematest riikidest? Ehk annab see kristlik norm vastuse ka küsimusele, miks Euroopa põhiseadusleppe preambulasse ei kirjutatud sisse viidet kristlikele väärtustele ja miks paljude arvates usundiõpetust koolides kohustuslikuks ei tule teha.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.42