Eesti Energia peahoones on ärevad ajad, sest pahane majandusminister Edgar Savisaar nõuab konkursi korraldamist riigi peaenergeetiku kohale.

Eesti Energia juhi tool on piisavalt võimas väljakutse, mis peaks paeluma kõiki kohalikke võimekaid tippjuhte ning elektrihuvilisi.

Paraku on tippjuhi leidmisega aega vaid novembri lõpuni, kui lõppevad seniste Eesti Energia juhatuse liikmete töölepingud, mistõttu levivad kahtlused, et Savisaarel on oma kuulekad favoriidid elektriraha voogude juhi kohale juba olemas.

Miks muidu lükkas ta konkursi korraldamise viimasele minutile, kuigi talle on seda soovitatud juba kevadest saadik.

Oma eesmärgid

Eesti Energia juhatuse esimehel Gunnar Okkil ja tehnikadirektoril Lembit Valil pole põhjust Savisaare erilisele soosingule loota, sest Vali astus tarmukalt vastu ministri Venemaa linna Slantsõ kaevurite toetamise kavale ning Okki võib seostada Savisaarele hinge läinud põlevkivioksjoniga. Turumajanduslikult õiged otsused – ei ühtinud lihtsalt keskpartei ideoloogiaga.

Paraku vajaks Savisaar energiakontserni hädasti oma parteiliste eesmärkide teostamiseks, sest hea tahte korral saaks Eesti Energia anda narvalastele odavat soojust ning soojuse- ja elektrienergia koostootmisjaamade võrgustiku rajamise abil ka odavat sooja teistele Eesti linnadele.

Odava vee lubamisega tallinlastele ta juba kõrbes, kuid odav soojus võiks seda tublisti korvata. Selline kingitus tuleks küll osaliselt elektritarbijate arvelt, kuid see poleks enam nii oluline.

Võimalik oleks ka sotsiaalelektri-, pensionäride- jms pakettide loomine ehk – erinevaid võimalusi poliitkapitali kogumiseks suures ja rikkas riigifirmas jätkuks kuhjaga.

Halb ajastus

Tõenäoliselt energeetika kolm musketäri ehk Okk, Vali ja finantsjuht Sandor Liive selliste plaanidega kaasa ei läheks, mistõttu võibki Eesti Energia tippjuhi konkurss tuua keskparteile koostööaltimaid tippjuhte, kes oleks miljonipalga nimel valmis ajama sotsiaalsemat energiaäri.

Savisaare energeetiliste sammude ajastatust võib pidada ülimalt ebasobivaks, sest Okk ja Liive alustavad ülehomme suurejoonelist road show’d Londonis, Frankfurdis, Pariisis, Amsterdamis, Kopenhaagenis ja Helsingis, kus püütakse investoritele maha müüa kuni viie miljardi krooni ulatuses Eesti Energia 15-aastaseid võlakirju.

Võib vaid arvata, kui usaldusväärselt kõlavad praeguste juhtide tulevikuvisioonid olukorras, kus riigiesindajast majandusminister on asumas energiakontsernile uusi juhte otsima, sellega justkui umbusaldades seniste firmajuhtide monopolistlikku ja rahanumbritele orienteeritud tegevust.

Eesti Energia kui firma on tänu Okkile, Liivele ja Valile oluliselt võitnud, mille kinnituseks on riigiga võrdne krediidireiting, seda olenemata asjaolust, et alles äsja kurtsid Eesti Energia juhid, kui kehvas seisus firma on ning et seetõttu peaksid tarbijad taas püksirihma pingutama ja kõrgemat elektrihinda maksma.

Olukorras, kus koos majanduse kiire kasvuga suureneb pidevalt ka elektritarbimine ja sellest tingitud rahavoog, võib hinnatõusule mõelda vaid monopolist.

Teisalt võib kahelda, kui suur võit on ikkagi olnud ülitugevaks muutunud energiakontsern Eesti energeetikale. Ühest küljest tagab see küll varustuskindluse ning vastujõu Vene ohule, kuid teisalt muudab see energeetika ühekülgseks ja vähem efektiivseks.

Elektri tootmises konkurents sisuliselt puudub, alternatiivsed energiaallikad ja -tootjad on julmalt kõrvale tõrjutud, andes rohelise tee suhteliselt kallile ja keskkonda saastavale põlevkivielektrile. Seetõttu on elektritarbijad pidanud elama pidevas hinnatõusuhirmus, sest alternatiive lihtsalt ei ole.

Kõrvaltvaatajad

Poliitikud on seni vaadanud Eesti Energia toimetamist rahulikult kõrvalt, kuna sellise keerulise teemaga võib kergesti näpud kõrvetada. Lihtsam on kaasa noogutada ning koos valijatega Okki ja tema meeskonda kalli elektri pärast sarjata, selle asemel et uusi visioone ja mõistlikumaid lahendusi otsida.

Energiafirma juhid alluvad ikkagi riigi energiapoliitikale ning on kohustatud riigiesindajate näpunäidete järgi talitama.

Kuni riiklik poliitika on olnud vaid Eesti Energiast võetavate dividendide üle vaidlemine, ei saa ka energeetikuid milleski süüdistada, sest nemad ajavadki kõiki võimalusi kasutades üha suuremat raha kokku.

Nõrk riik

Riik on osutunud võrreldes Eesti Energiaga rahaliste võimaluste, oskusteabe ja välismaiste tippteadmiste kaasamises nõrgaks ja nii pole ka olnud võimalik Eesti Energiale selgelt õiget kohta kätte näidata.

Kuigi Eesti Energia praegustele juhtidele võivad energeetika asjatundjad nii mõndagi ette heita, ei saa neid süüdistada ebalojaalsuses riigile ja Eesti Energiale.

Seetõttu on nad praegu oluliselt parem valik tulevikus Eesti Energiat juhtima kui veel tundmatud ja teadmata ärihuvidega uued juhid, kes võivad energiafirma peagi avaneva elektrituru tingimustes kummuli pöörata. See võib tähendada aga tulevikuks senisest veelgi suuremaid šokke ja seda mitte ainult hindades.

Arvestades, kui suured on energiamajanduses rahvusvahelised ärihuvid, tuleks olla suurte muutuste planeerimisel ülimalt ettevaatlik, sest tagasikäiku anda on hiljem juba väga keeruline, kui mitte võimatu.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.27