Eile, mis mõnele tähendab Tallinna vabastamise ja teistele vastupanuvõitluse päeva, möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta, mis annab alust loota, et valitsuse retoorika pronkssõduri teisaldamise suhtes on osutunud õigeks.

Rõhutas valitsus ju, et pronkssõdur ei sobi Tõnismäele ja et selle koht on sõjaväekalmistul – nii ei riivatavat kellegi tundeid ja Eestile ebasobivad meelsusavaldused oleksid kesklinnast väljas ehk «silma alt ära».

Samal teemal: TV3: Sadakond inimest tähistas sõjaväekalmistul sissemarsi aastapäeva  (VIDEO) Nõukogude veteranid viisid pronkssõduri juurde lilli Eesti tähistab esmakordselt vastupanuvõitlemise päeva  (VIDEO)

Ometi on selge, et valitsusel on veel vara hõisata ja deklareerida, et Eesti on muutunud taas «igavaks Põhjamaa riigiks». Politsei pidi Tõnismäel ikkagi piketi ära keelama, vastasel korral võinuks esineda ka kokkupõrkeid nõukogulaste ja rahvuslaste vahel.

Läheb ilmselt veel mitu head aastat, kui politsei ei pea 9. mail ega 22. septembril pikette Tallinna kesklinnas ära keelama. See on praegu pronkssõduri teisaldamise hind, mis muidugi vähendab muljet Eestist kui sõnavabadusega riigist.

Kuid tundub, et teisiti esialgu ka ei saa. Tuleb meeles pidada, et on jätkuvalt neid, kellele jutud sõna- ja südametunnistuse vabadusest on vaid suitsukate suuremate segaduste tekitamise taustal.

Eesti esmane vajadus on ikkagi vältida kokkupõrkeid ja rahutusi ning suuta välismaailmale näidata, et elu on normaliseerumas. Omamoodi oli 22. september Eestile proovikivi – tegemist oli esimese 22. septembriga pärast aprillisündmusi ja 9. maid.

Julgeoleku ja siseturvalisuse taustal on vaidlused ajaloo üle ikkagi teisejärgulised. On ilmne, et kumbki pool oma seisukohtadest ei tagane ning tuleb aru saada, et enamik üritab ikkagi mälestada oma omakseid. Kahjuks on kuulda olnud just käremeelset vähemust, kes kummaltki poolt õli tulle valab.

Valitsuse ja kogu Eesti ühiskonna ees seisev ülesanne, vaadates tagasi 22. septembrile, seisneb pronkssõduriga seotud asjaolude kallutamises leina ja mälestamise, mitte okupatsiooni, fašismi, punavägede, SS-laste ja muu sellelaadse suunas. Mälestamise koha pealt peab Eesti olema vaba maa, kus igaühel on õigus oma eelkäijaid meeles pidada.

Ainult siis jõuame olukorrani, kus me ei näe lippude rebimist, vastastikust sõimu ja süüdistusi. Ajalugu ei saa ümber kirjutada, kuid me saame ümber teha tänast päeva. Seetõttu ei tohiks lasta vähemustel enda tegevust dikteerida.