Kui vaadata hoolikalt mõnd paari tuhande aasta vanust kivikirvest või bumerangi, oleme sunnitud tõdema, et ka meie kauged esivanemad on ühendanud nii funktsionaalsuse kui ka esteetilisuse. Miks siis muidu on kivikirve pind teinekord hoolikalt lihvitud, võime märgata isegi sama vormikeelt, mis kaasaegsete tarbeesemete kujunduses. Juba aegade algusest peale on inimesed loonud esemeid ja kooslusi nii, et väljanägemine mõju avaldaks. Pärimuslikes kultuurides rõhutavad riietus ja maalingud, et mina olen see. See tähendab: olen pärit nende seast, olen sellisest paigast, kannan seda kultuuritraditsiooni... See on signaaliks, et kandja kuulub teatud tervikusse, on selle harmooniline osa. Ent inimene tunnetab samamoodi ka tänapäeva kujunduskunsti, tajub seoseid identiteedi, moraali ja esteetikaga, kuid saab sageli ka petetud – täidab ju kogu kujundus tihti vaid eduka müügimehe rolli… Kujunduskunsti mõju on 21. sajandil küll endine, ent selle põhimõte võib olla rakendatud tarbimisühiskonna vankri ette, mille aina pöörasem kiirus toidab kujunduskunsti moraalset langust ja arutumat kasutamist. Meie esivanemad, kes elasid pärimuslikus kultuuriruumis, oskasid väga täpselt arvestada ettekujutatava maailmaruumiga nii, et olla sellega võrdväärne partner. On paradoksaalne, et nüüd, kui me teame Maa kohta peaaegu kõike, pöörame elukeskkonnale kui tervikule üha vähem tähelepanu. Traditsiooniliste ornamentide ja mustrite roll on kanda kohaspetsiifilist informatsiooni lokaalse kultuuriruumi siseselt, olla pärimuslikus kultuuriruumis infokandja rollis. Tänapäeva tootekujundus on täitmas sedasama ülesannet, ainult et järgmise astme suurusjärgus. Kuna kultuuriline ja esemeline läbikäimine, et mitte öelda võitlus on vägagi aktiivne, täidab disain üleilmses mastaabis maailmavaate kehtestaja ja levitaja rolli. Laiemat poolehoidu leiavad seejuures tooted, mis on esteetikalt mõistetavad ka emotsionaalsel tasandil. Mille maailmavaateline omapära on paigutatud abstraktsesse ja kultuuriruumide piire ületavasse kujunduskeelde, mida on võimalik mõista erinevate kultuuriruumide esindajatel, kuid mis kannab siiski päritulopaiga maailmanägemist. Sellised esemed saavad kanda lokaalset identiteeti, mis ongi nende loomise mõte ja levimise edu, ent need peavad olema vastuvõetavad ka inimestele, kes ei ole kursis kohaspetsiifilise informatsiooniga. Järelikult kannab tänapäevane hea disaintoode lokaalse elukorralduse väljendust üldinimlikkuseni puhastatud kujul. Sellist toodet on vaja ennekõike meile endile, et teadvustaksime võistlevate disainihiidude kõrval võimalust ja õigust kujundada enestele sobiv ja ainuomane keskkond, vastasel korral kujundatakse meie kultuuriruum võõrapärasega. Tuleb pakkuda lahendusi, mis oleksid ainusobilikud just selle keskkonna jaoks. Seda ei suuda luua ükski teine disainistuudio mujal maailmas. Et osaleda aktiivselt ja võrdväärselt kaasaegses kujundustegevuses, tuleb toetuda teatavale kultuurikihile. Meie positsioon seisab siin kõikuval alusel, sest omamaise disaini vallas tehtut pole Eestis piisavalt teadvustatud. Pean silmas eelkõige tööstusdisaini, sest, nagu mainitud, on tööstuse arenguga kujunduskunsti väljund ja kuju oluliselt muutunud. Nimetan mõned näited: Lutheri mööblivabriku toodang, maailma esimene kompaktkaamera Minox, Ilmarise, Dvigateli ja Volta siinkujundatud toodang. Pärast sõda: Tartu autokatseremonditehase valmistatud kaubaautod ja bussid, Estonia vormelid, Estonia klaverid, Norma turvavööd ja mänguasjad, Visu suusad, paadid (Optimist), Salvo ja Vasara tooted, Estoplast, Standard, Tegur, Tarbeklaas, Keraamikatehas, lisaks tooteloome aastaist 1991–2006. Sellise kogemustepagasi teadvustamine lubaks meil tunda end kindlamalt kui praegu. Põhjuseks, miks me pole seda teinud, on disainipedagoogika süstematiseerimata tegevus ja info ebapiisav levik. Kujunduskunst või disain – eelistan kasutada rohkem esimest sõna – kuulub vaieldamatult loominguliste tegevuste hulka, ent eristub selgesti teistest loovtegevustest – sest see on looja, keskkonna ja ühiskonna kolmepoolne leping. Kujunduskunsti juures väljendub loovus sageli leidlikkusena siduda lokaalesteetiline maailmavaade funktsionaalse ja üldinimliku väljundiga. Seevastu kujutava kunsti roll ja positsioon ühiskonnas on väljendada sõltumatust, ühiskonnakriitilisust, aga samuti sakraalsust. Kujutav kunst pretendeerib uudse informatsiooni edastamisele, ka püsiväärtuste säilitamisele. Kujutava kunsti seisukohalt ei ole tähtis niivõrd lokaalse identiteedi esindamine, kuivõrd loovisiku ainulaadne maailmanägemine ja selle väljendus. Kui kujundav ja kujutav kunst segunevad, võib langeda kummagi kvaliteet. Siin võiks näiteks tuua aeg-ajalt Eesti disainiklassikaks nimetatud «Vana Tooma» lambi, mis kannab endas disaini vaid sedavõrd, kuivõrd ta on funktsionaalne, tema välimus kannab ülijutustavat, puhastamata kohaspetsiifilist sõnumit, mis on mõistetav ainult selle jutustuse tundjatele. Kujunduskunst oma toimivas väljenduses pretendeerib inimesega suhestumisele emotsionaalsel tasandil, milles väljendub kõige paremini looja taotluslik emotsionaalne hoiak. Igasugune jutustav ja märgiline informatsioon on disainis vahetut emotsionaalset sidet eksitav, sest sellega tuuakse objekti tajumisel sisse teine, st teadlik tasand. Siin ongi põnev tõdeda, et disain on teadlik tegevus emotsionaalse tasandi korrastamiseks ja mõjutamiseks, kujutav kunst on aga emotsionaalne tegevus teadvuse korrale kutsumiseks ja mõjutamiseks. «Vana Tooma» lambi paigutaksin seega suveniiride hulka, mille juures meenub Tallinna külastanud inimesele tänav, mida mööda sai jalutatud, müüja, kellelt lamp sai ostetud, tükike Tallinna ajalugu, paemüürid, võibolla too sügispäev… See on vahend, kuidas talletada kogemust. Et suhestuda teatud kultuuriruumi maailmanägemisega, tuleb inimesel kogeda eset, mis on kavandatud nii, et iga selle eseme ruutmillimeeter kannab emotsionaalset informatsiooni. Sõltumata, kas sellel on midagi äratuntavat kujutatud või sellele midagi kirjutatud. Ometi tunneb inimene, et see puudutab tema emotsionaalset maailmataju. Sellise toote looja peab olema aus, sest kahemõttelisus paistab välja ka tulemusest. Disaini strateegiline roll on peale lokaalse identiteedi kandmise ka majandusliku sõltumatuse tugevdamises. Pikema aruteluta on selge, et Eesti ei saa majanduslikku sõltumatust tagada pelgalt allhangete ja vahendustegevuse kaudu. Samuti poleks meil mõtet soovida kolossaalseid tootmismahtusid ja käibeid – nõuab see ju omakorda lisatööjõu sissevoolu ja seda me ju ometi ei soovi. Eesti potentsiaal seisneb loovisikute arvukuses: kujundavate ja kujutavate kunstnike, teadlaste, tootearendajate jne seas. Seda suunda toetab ka teaduspõhise majanduse kontseptsioon. See on valdkond, kus on ülim aeg hakata kaasa rääkima ka kujundajatel, sest Eesti teadus on maailmatasemel, kuid sageli ilma väärilise vormita. |
