Kõne keskendus päevakohasele, aga Eestis – ja mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas – kõik viimased kuusteist aastat kestnud vaidlusele lähiajaloo üle. «Vanale», etableerunud Euroopale tundus ajalugu olevat juba valmis ja lõpetatud, kuhu Nõukogude Liidu anneksioonist ja kolonisatsioonist vabanenud rahvaste kannatused jäeti n-ö sulgude taha.

See on osutunud aga märksa keerulisemaks, sest nagu äsja on mitmele kollektiivse mälu autoriteetsele uurijale viidates kirjutanud Cambridge’i Ülikooli doktorant, Tallinna Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskuse teadur Maria Mälksoo, «ei olegi kollektiivselt mäletatu mitte niivõrd mineviku- kui oleviku- ja tulevikuküsimus, kuna käesoleva hetke probleemid kalduvad määrama, missugust minevikku üldse mäletatakse ja kuidas».

Sellest omakorda tuleneb, et «institutsionaliseeritud ja ametlikult sanktsioneeritud kollektiivne mälu /on/ vältimatult poliitilise valiku tulem, mis surub osa narratiive teiste arvelt nii- või naapidi esiplaanile».

Tahan rõhutada, nagu kirjutab ka Mälksoo, et mälu pole tõepoolest juba oma

olemuselt midagi lõplikku ning seega käivad läbirääkimised selle osas, mida ja kuidas mingi sündmuse kohta mäletada, pidevalt eri tasanditel edasi, ajutisest konsensusest järgmiste lammutuste ja nendest sündiva järgmise «tõeni» (Diplomaatia nr 7(47), august 2007, lk 8).

Võtsin noort poliitikateadlast siinkohal nii pikalt tsiteerida, sest vabariigi presidendi seekordne kõne sobib just illustreerima ühe poliitilise valiku tulemusena kollektiivse mälu kanoniseerimise pürgimust, ühe ajaloonarratiivi asendamist teisega. See on muidugi tema valikuvabadus.

Ent kui sellega kaasneb demagoogiline argumentatsioon, siis puudub sel vabadusel õigustus.

Aga nii on paraku läinud. Toomas Hendrik Ilves nendib, et oleme unustamas kommunistliku režiimi kuritegusid. «Ja mitte ainult,» jätkab ta. «Meil lausa soovitatakse unustada, nagu lugesime kaks aastat tagasi retsensioonist filmile «Tõrjutud mälestused», kus kriitik küsib: miks peaksid üldse küüditatud, kannatanud mäletama? Miks peaksid nad olema oma mälestuste pantvangid? Parem unustada, mitte rääkida.»

Siinkirjutaja on selle arvustuse (PM 02.11.2005) autor. Kui vabariigi president või tema kõne kirjutaja oleks seda tähelepanelikult lugenud, siis oleks ta aru saanud, et kriitik ei kutsu üles tõrjuma mälestusi üleüldse, sest see pole võimalikki, vaid arutleb kolme asja üle: 1) kuidas mälestusi filmis eksponeeritakse; 2) pantvangi sündroomi võimalikkusest mälestuste mingi kihi suhtes (kogetud hingeliste õuduste suhtes selles filmis) ja 3) inimese mälu, kollektiivse mälu ja ajalooteadmise suhte üle.

Nii nagu mina Imbi Paju edukalt levinud ja hästi vastu võetud filmi «Tõrjutud mälestused» käsitan, on selles tegemist kõigepealt psühhoteraapilise probleemiga (mälu painav õudus tuleb välja rääkida!), mis laiendatakse kogu rahvale, sest nagu filmi autor ütleb, on «tema ema ja tädi lugu kogu Eesti ühiskonna väljarääkimatuse lugu».

Just see «väljarääkimatus» ongi tõsine arutlemise objekt: kas tõesti suudetakse siis minevikule kergemini tagasi vaadata, kui ollakse kõik «välja rääkinud»? Võimalik. Aga samas tuleb ju tunnistada, et iga verbaliseerimine on ühtlasi valik. Mis on meeles, ei pruugi olla keeles. Ja kui ongi nii, et «mis meelel, see keelel», siis keel mõjutab omakorda meelt. Keelde ülekantu vormi(sta)b meeles olnu või oleva, lisab sellele midagi või muudab meeles oleva kuju.

Nagu siinse artikli lugeja loodetavasti nüüd taipab, ei ole niisugusel arutlusel midagi pistmist üleskutsega maha vaikida Nõukogude režiimi õudusi, nagu presidendi kõnest võib välja paista. Ta nimelt ütleb, et «selleks et me ei alluks üleskutseile tõrjuda mälestusi ja ajalugu, on meil kommunismiohvrite mälestusmärgi kõrval vaja ka mälu ja kunsti».

Ent mitte ainult selles kõnes, vaid läbivalt kogu meie viimase aja poliitilises diskursuses segatakse kokku üksikinimeste mälu, kollektiivne mälu ja ajaloonarratiiv. Osalt on see mõistetavgi. Üks Eesti kuulsamaid teadlasi maailmas, psühholoogiaprofessor Endel Tulving on eristanud indiviidi tasandil episoodilist mälu (ka autobiograafiline) ja deklaratiivset (semantilist) mälu. Episoodilises mälus on rõhk «kogemusel», mitte «sündmusel» või «juhtumustel».

Vastandina sellele on aga deklaratiivse mälu puhul rõhk sündmustel ja faktidel, teadmiste kogumisel, kuidas mingi asi maailmas on või võiks olla (E. Tulving «Mälu». Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002, lk 231–232). Üks mõjutab teist: sündmusest võidakse kujundada kogemus, kogemust võidakse keelduda käsitlemast sündmusena.

Selline ilmselt mäluspetsiifiline seaduspära seletab ka, miks nii mõnigi kunagine tippkommunist tõlgendab oma kommunisti-elu sündmusi rahvusliku teona, ja inimesed, kes pole elanud Nõukogude režiimis päevagi, tunnevad end ühtäkki siin kunagi tegutsenud vabadusvõitlejatena.

Mida ma sel taustal ootaksin, on see, et üksikinimeste mälestusi ei kanoniseeritaks – sest me kõik mäletame midagi erinevalt (selles seisnebki emotsionaalse mälu unikaalsus) ning kõigil on õigus oma mälestustele. Ja hoopis vastustan ma seda, kui kogu ajalugu esitataksegi kohustusliku mälumustrina. Minu jaoks jääb ajalugu ikkagi ennekõike võimaluseks.