President Arnold Rüütel nimetas Kadrioru roosiaias peetud kõnes 20. augustit 1991 rõõmupäevaks, mil poliitikud suutsid ideeliste ja isiklike vastuolude kiuste riigi taastamiseks koostööd teha.

Head kaasmaalased, Eesti sõbrad ja külalised! Tähistame täna Eesti iseseisvuse taastamise 15. aastapäeva. See on rõõmupäev, mil võime meenutada, et suutsime otsustavatel hetkedel kõrvale heita paljud ideelised ja isiklikud vastuolud ning taastada oma riigi iseseisvuse rahulikul teel. Olen alati pidanud oluliseks poliitiliste jõudude koostööd ja vastutustunde säilitamist ühiskonnas. Ka meie toonane tegutsemine lähtus arusaamast, et väikerahvastel on vähe võimalusi eksida.

Oleme siin Kadrioru roosiaias kohtunud ka eelnenud neljal taasiseseisvumispäeval. Siis olen rõhutanud ajalookogemuse väärtust Eesti kestva ja jätkusuutliku arengu huvides, õhutanud samal eesmärgil sõlmima ühiskondlikku lepet, julgustanud tegema otsust liitumiseks Euroopa Liiduga, kutsunud üles suuremale omavahelisele koostööle meie rahva ja riigi heaks ning turvalisema maailma nimel.

Teen seda ka täna. Eesti iseseisvus ja majandusedu Euroopa Liidu liikmesriigina ning meie julgeolek Põhja-Atlandi ruumis ei ole endastmõistetav saatuse kingitus. Kõige selle saavutamiseks on väga paljud inimesed möödunud 15 aasta jooksul oma panuse andnud. Iga uus põlvkond peab sellesse samuti andma oma osa.

Oleme ebaõiglased üksteise ja ajaloo suhtes, kui me taas ja taas vastandame toonaste sündmuste osalisi üksteisele, liigitame neid pea- ja kõrvaltegelasteks või kustutame hoopis ajalooraamatu lehekülgedelt. Vale oleks ka toonaseid sündmusi ilustada. Küll tuleks neil päevil mõelda sellele, et iseseisvuse taastamise aegadel näitasid tuhanded inimesed üles kõige tõelisemat kangelaslikkust – kaitstes riigipiiri, aga ka Toompead, raadiomaja või teletorni.

Neil aastatel liitusid poliitikaga paljud, kes ei mõelnud siis sellele, et kunagi hakatakse inimesi lahterdama. Nad seisid oma rahva vabaduse ja riigi iseseisvuse eest – see ühendas ja õilistas. Niisuguseid hetki on meie rahva ajaloos olnud vähe.

Vaadates tagasi Eesti kiirele arengule ja ulatuslikele reformidele 15 aasta vältel, esitame ikka ja jälle küsimuse, kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Minu vastus sellele on: rahva määrav enamus soovis vaba ja demokraatlikku Eestit. Kui mõni konkreetne otsus pole ajaproovile vastu pannud või osa ühiskonnaliikmeist tunneb end arenguedu viljadest ilmajäetuna, siis ei ole süüdi iseseisvus ega demokraatia.

Meid rõõmustab, et Eesti paistab maailmas positiivselt silma. Samas peaksid meid murelikuks tegema halvad näitajad, suur hulk haigeid, väheharitud ja puudust kannatavaid inimesi. Eesti edu hinnates ei tohi sellestki mööda vaadata, sest kindlasti ei saa edukust mõõta üksnes majanduskategooriates.

Meil tuleks endalt küsida, kas oleme edukad, kui liikluses ja muudes õnnetustes hukkub sadu inimesi. Põhjuseks võib olla ühiskonnas maad võttev individualism ja hoolimatus või ka kõiges konkurentsi nägev ning õhutav suhtumine. Kui lisandub piirideta vabadus ja elunautlemise kummardamine, siis võivadki tagajärjed kujuneda traagiliseks. Seepärast kutsun kõiki austama seadusi, kaaskodanikke ja ka iseennast.

Vaadakem täna nii minevikku kui tulevikku. Ajalugu on rahva ühine väärtus, mille pisendamine teeb kogu rahva vaesemaks. Meenutamine aitab mõista toimunud muutuste suurust, aga samas kujundada ka kogemustele tuginevat tulevikuvisiooni.

Oma ühises tulevikus on meie kohus kasutada neid võimalusi, mida oleme 15 aastaga loonud, aga ka otsida ja rakendada üha uusi. Meie tegutsemise mõte ja siht on Eesti edu – igaühe heaolu.

Soovin meile kõigile selleks jõudu. Head pidupäeva!