ALUMIINIUM, SINU SÄDELEV SÕBER

Garaažide taga (Kaljukotkas)

Kaks korda ühte jõkke ei astuta, mis? Aga kaks korda ühest üllitisest nädala plaati tehakse, kas??

No nii ja naa. Viie ja poole aasta eest tõesti kergitati Alumiiniumi kassetidebüüt siinsel küljel aukohale, anti talle vaimustunult neli pügalat ja puha. Kuid kunagine «Zeig» pole päris sama, mis tänane «Garaažide taga». Mis tookord oli «üks kosutavamaid kolmveerandtunde siitmaises popmuusikas», on nüüd juurde saanud viis uut võluvapoolset instrumentaal-vinjetti Andres Aulelt ning neli pikemat laululugu – «Garaažide taga», «Linn», «25.00», «Baby» (Unplugged) –, mis ansamblil varasemast plaadistamata jäänud. Mõistagi, esialgne armsus ja võluv vunk, gootilik vurhv, surf-kitarride hubin, neuro-funk ja primi-futu on täiega säilitatud, ehkki osaliselt-valikuliselt stuudios üle jumestatud. Mõistlikul määral.

Kui me Sädeleva Sõbra helendus ka tundub täna terake vähem eriline kui toona, peitub põhjus vahest selles, et vahepealsel Alumiiniumi-põuasel ajal on sarnasest pinnast ja sugulaslikust vaimust siginud muudki muusikat (eelkõige Sõpruse Puiestee, ka Vainola teatritööd), mis «nostalgia», «isetegemise» ja «eklektika» hääd nime ei hoia mitte halvemini, kui tegid seda Aule-Vainola-Kärner kambakesi. Hea hulk aastaid.

«Tuhat aastat on ees, tuhat aastat koos sinuga vee»? Miks ka mitte, Alumiinium, miks mitte. Ehkki ausalt öeldes minu silmad (–2,5 ja –3) nii kaugele siiski ei seleta. Aga mõnevõrra lähemaist asjust mõeldes...

Kui tuleb kord aeg minna ära, päriselt, siis leiaks ma siit plaadilt mõnegi viisi, mis aitaksid astuda viimse päikeseloojangu poole kergel südamel ja kahetsust tundmata.

Tiit Kusnets

••••

GRETCHEN WILSON

Here For The Party (Epic)

Kui poleks Justamenti ja Kukerpille, võiksime õlgu kehitada ja mühatada, et mis meil selle ameeriklaste kantriga pistmist. Tegelikkuses näib see muusikavaldkond veel hermeetilisem ja etableerunum nurgake kui Ameerika popmuusika tervikuna. Nooruke Gretchen võib aga vähemalt selle plaadi järgi otsustades sealt välja murda. Kodumaal ongi ta juba popp lauludega, mis jäävad kuhugi Shania Twaini poleeritud meloodilisuse ja Lucinda Williamsi meelitava kareduse vahele. Väikelinnast pärit töölistüdruk räägib lihtsate inimeste keeles, tema viisid on loomulikud ja hääl teeskluseta; ta rockib, räpib ja svingib, eelistab õlut šampusele, kasvatab tütart ning omab tõmmet. Tasub avastamist.

Immo Mihkelson

•••

A BOSSA ELÉTRICA

Eletrificação! (Raw Fusion)

Rootsi brasillifännide ja autentse laulunaise Miriam Aïda kombo viljeldavat bossaks nimetada Joosep Sang ei lubaks – olgu siis samba-jazz-jazz-samba-misiganes. Seda on juba kümmekond aastat saanud oi-kui-palju ja üllatada pole enam millegagi. Kõrva hakkavad need, kel kvaliteeti, klaarlopsakat kõla ja särtsakat omaloomingut. Neil bossajatel on kõike. Enamiku lugude taga on tandem Mernsten/Rodrigues da Silva, kellelt tuleb lausa klassikamõõtu taieseid (avalugu «Quem Vai Devolver Meu Dia»). Väärikalt aga tullakse toime ka karnevalistandarditega (lisapalad «Tombo in 7/4» ja «Skindo-le-le»). Kui laulu- ja tantsupidu oleks sambakarneval, oleksin suurima heameelega Ernesaks.

Berk Vaher

••••

LIINATÚURAQ

Liinatúuraq (Liinatúuraq)

Laulud need lähevad – karusel kõlal? vägevail voogudel? üle Lõuna-Eestimaa? Ikka! Ikka, ikka lõunapoole hoiavad need vanad ja veel vanemad laulud (paari põhja-eesti keelse erandiga, tõsi). Nagu nende vanemad, nooremad ja veel nooremad lauljadki. Ürgset karva mitmehäälsus – eeslaul, killõ, torrõ – kerkib tosinast kõrist. Taasluues traditsiooni, mis oma edasikandjaile ikka jätnud vabadust – häälte liigutamiseks, viisi varieerimiseks, rütmistamiseks – päris paraja jao. Linnatsurad on mehed küllalt – inämbähe! – oma vabadusi tundma ja tarvitama. Siinkribija isegi kahtlustab, et mõni Liinatúuradõ lugu võiks ilmakuulsa nyydismuusikakoori Harmonic Choir pealikul David Hykesilgi pea segi ajada.

Tiit Kusnets

•••(••••)

THE TEMPTATIONS

Legacy (Motown)

Temptations ehk peaks vähemalt nime vahetama. Ei ahvatle nad enam, või kui, siis ainult irisema. Mida teeb pensionile jäänud traktorist või õpetaja tavaliselt? Puhkab. Aga kunagised poptähed, näe, ei saa mahti. Mida on veel öelda rühmal, kes on väljastanud kuuskümmend kauamängivat? Et kambas on kaks meest algkoosseisust, kari tolmavaid stuudiomuusikuid Motowni laoriiulilt ning tekstid, kust selgub, et nad armastavad muusikat ikka ning vahel tahaksid seda va vanainimesteasja ka veel teha. Tüütu nagu Bill Cosby. Piinlik nagu klouni surm tsirkusefestivalil.

Margus Haav

••

MIKE & THE MECHANICS + PAUL CARRACK

Rewired (Virgin)

80ndatest pärit raadiopopi kangelasansambel Inglismaalt on igas mõttes lihvitud nagu disainmööbel. Silitab kõrva kui tehisnahk ja plastik, puudutab emotsioone muuseas, nagu taustal mängiv telekas. See on nende uus plaat. Uskumatu. Ikka veel! Kaua võib! Aga ju leidub piisavalt kuulajaid, kes vajavad sisuta heli ja lõhnata õhuvõnkeid, hologrammilaadset petlikku pompöössust ja fooni, mille paistel heietada mälestusi möödunud noorusest.

Immo Mihkelson

•

PAULINE LONDON

Quiet Skies (Funky Juice)

Puhas nu-jazz Itaalia selle liini printsessilt. Oma täiuses veits igav. Kõik klassikalise nu-jazzi elemendid: pisut bossat, digifunki, nu-souli ja järgmisena te ütlete NEED sõnad: «laundž» ja «kokteil». Ootamatusi ei. Selliseid plaate kuulates (ja teades nende kohta käivaid müüte) näib, nagu kõik inimesed veedaksid enamus aega kohvikudiivanitel chillides, see nagu olekski elu. Klubi asub peas, ja liiga magus on see plaat. Aga koju mingil hetkel sobib. Rahulikku, pohmakavabasse pühapäevahommikusse. Sest hääl on tal hea ja musa kvaliteetne.

Valner Valme

••

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5