Mõni aeg tagasi juhtusin Moskva ümbruses ringi sõitma seltskonnaga, kus oli ka üks väike Eesti poiss. Musta tossu pahvivat Ikarus-bussi nähes avaldas poiss imestust – et kuidas küll Venemaal nii halvad bussid on. Tema oli oodanud, et Venemaal on bussid paremad kui Eestis: «Sest Venemaa on välismaa!»

Püüdsin talle siis selgitada, et Venemaa pole tegelikult üldse õige välismaa. Just vastupidi: Venemaa on see, mis jäi järele, kui Eesti ära läks ja ise välismaaks hakkas.

Samal teemal: Kommentaar: Taasiseseisvumise eel- ja järellood (13) Rüütel kutsus uurima lähiajalugu (29)

See jutuajamine toimus augustiputši 10. aastapäeval, poiss aga oli kõigest üheksa aastat vana – seega ma ei tea, kui palju ja mida ta mu nihestatud välismaa-mõistega jutust õieti aru sai. Mulle aga on too kolme aasta tagune rammestavalt palav augustipäev ja tolmused Moskva-lähedased teed hiljem tihti meenunud.

Ma ei tea, kuidas paistaks asjad, kui oleksin kogu aeg Eestis elanud, aga pärast kuut Moskva-aastat siia naasnuna olen tihti kergelt hämmastudes märganud, et Eestist on saamas «välismaa».

«Välismaa» just selle sõna vanas, nihestatud tähenduses, nii nagu me mõistsime välismaad siis, kui sinna ei saanud: puhtaks pestud poeaknad, läikivad pakendid, valgusreklaamid...

Kõik see, aga midagi veel: teistmoodi inimesed. Ja ma ei pea silmas riideid või prilliraame, isegi mitte naeratust – kuigi see käib asja juurde – vaid olemist, suhet ühiskonna ja maailmaga, mille teistsugususe olemusest tol ajal Soome televisiooni vahendusel päris põhjalikult aru saada ei olnudki vist võimalik, aga mis oli sellegipoolest aimatav isegi siinpool raudset eesriiet.

Esimene mõtlemapanev kokkupuude «välismaise» Eestiga oli mul varsti pärast koju naasmist, kui vestlesin kahe noore eestlasega, kes olid heategevusorganisatsiooni liikmetena äsja Palestiinast naasnud. Nad rääkisid pikalt ja murelikult sellest, mis seal toimub, ja olid täis tahet aidata, samas endale aru andes, et kiiret ega kerget lahendust ei ole.

S ee vestlus mõjus kerge vapustusena. Mäletasin hästi, millise irooniaga suhtuti heategevusse minu kooliajal – NSV Liidu poolt kohustuslikuks tehtud kahe kopika ohverdamine Nicaragua laste või muude «imperialismiohvrite» abistamiseks oli heategevuse idee politiseerinud ja seeläbi diskrediteerinud.

Lisaks tundus mõte inimestevahelisest solidaarsusest totalitaarse riigi elanikule iseenesest võõrastav. Neile Palestiinast naasnud noortele oli see aga loomulik. Normaalsus oli naasnud.

Vedurid, mis Eestit 13 taasiseseisvusaastat edasi on viinud, on praeguseks pisut väsinud. Meil on nõrgavõitu valitsus ja kolletav ajakirjandus. Aga kodanikuühiskond tundub olevat tervem ja tugevam kui iial enne. Üha rohkem inimesi eelistab midagi üldkasulikku ise ära teha, selle asemel et virisedes oodata, millal riik seda teeb.

Heategevus on peaaegu moes, doonorlus vist samuti. Või vaadake näiteks tänavuste suveürituste kavu – kui umbes pool toimuvast on tavaline kommerts, mis end lihtsalt uute, suviste dekoratsioonide taustale seadnud, siis teine pool on teistsuguse kvaliteediga: inimesed teevad asju, mis on neile sisuliselt olulised ja aitavad seeläbi vältimatult ka teistel ennast ja elu paremini mõista – nagu äsja esietendunud «Eesti ballaadid» näiteks.

Oluline on siinjuures ka see, et sisulised tegijad ei hala kommertsi võidukäigu pärast ning kommerts ei ürita väita, et piletitulu ongi kunstiväärtuse mõõt: mõlema žanri koht ja vajalikkus on praeguseks rahulikult aktsepteeritud.

Kodanikuühiskonna kõrghetk oli muidugi laulupidu, mis lõpuks ometi oli vaba nõukogude aja survest ja sellele järgnenud hüsteerilisevõitu peataolekust: oli väärikas, vaba ja rõõmus. Ei saa kindlalt väita, aga kujutan ette, et sellised võisid laulupeod olla enne Vene tankide tulekut. Õhtul läbi Kadrioru koju jalutades tundus, et kui kõrvu pingutada, siis võiks peaaegu kuulda, kuidas ühiskonnale löödud haavad vaikse naginaga kokku kasvavad.

M uidugi, ega kõikjal Eestis seda tervenemise naginat veel ei kosta. Narvas ja Sillamäel näiteks kardetavasti mitte – aga millegipärast ka mitte meie valitseva partei peakorteris. Miks muidu tulevad sealt välja kurjad murrame-läbi-loosungid ja muu pseudoagenda, nagu näiteks mingi jõmlusevastane võitlus?

Nii üks kui teine annab tunnistust sellest, et ühiskonda ei tajuta. Murrame-läbi-jutuga saaks punkte võita riikides, kus kodanikuühiskond ei toimi ja pinna jalge alt kaotanud inimmass on populistlikult kergesti manipuleeritav.

Selliseid riike on kahjuks liigagi palju, muu hulgas meie lähinaabruses, mis mõistagi teeb muret. Aga Eesti näib olevat sellest staadiumist üle saanud; ühiskond ei oota valitsuselt mingit müstilist läbimurdmist ega muid võimsaid retoorilisi atraktsioone, vaid lepib täitsa vähesega: tavalise ausa ja mõistliku jutuga. Küllap lõpuks ka valitsejad seda taipavad.

Kui mitte, siis kaotavad ameti. Eks seda viimast juhtub ju aeg-ajalt niikuinii, valitsejad ikka tulevad ja lähevad, aga ühiskond jääb ja ühiskonna üle on hea meel. Peame vaid hoolitsema, et see kõik nõnda järsult ei katkeks nagu viimati.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.36