Masinad plinkisid ja neist kostis naljakaid, piiksuvaid helisid; lihtsaid, kuid mitte midagi konkreetset meenutavaid meloodiakatkeid. Viisijupid hüppasid automaatidest välja nagu värvilised pallid; kui automaat kaarte jagas, oli kosta metalselt sahisevat häält. Kalle ei osanud pärastpoole öelda, kas ta laubale olid kerkinud higipiisad või mitte, see polnudki enam tähtis. Tähtis oli, et asi tuli üsna kiiresti Eevale üles tunnistada. Kõik sai alguse kaheeurosest panusest. Või veel kaugemaltki – üllatuslikust tõsiasjast, et Margus jäi harjumatult vara magama, võib-olla erutas kõik teda nii väga, et piisas paarist-kolmest tunnist, võimalusest pallimerest igat värvi palle välja loopida, visata neid teiste laste pihta ja olla ise teiste laste pallide sihtmärgiks. Ühesõnaga: korraga kukkus Margus peaaegu jala pealt, jäätis jäi pooleli ning nad pidid Eevaga selle lõpuni sööma. Siis läks Eeva duši alla ning Kalle laeva peale jalutama. Ta oli otsustanud, et võtab võimaluste piires vabalt, ei hakka sente lugema. Tõsi, ta palk lubas niigi maksta kõik maksud sedasi, et tagatud olid ka mitte kõige kehvemad riided, autoliising, kindlate intervallidega kõned pangast, mis pakkusid Kallet muigama kiskuvaid lühilaene, ning peaaegu hoolimatu liigutusega müüjatele ulatatav võtmekliendi kaart toidupoes. Seetõttu ostis ta tassi kohvi ning maiste hindadega võrreldes üüratult kalli krevetivõileiva, sõi taotlusliku aeglusega – sest just aja piisamatuse tunne oli teda ajendanud tegema endagi jaoks ootamatut otsust puhkuse alguse tähistamiseks väikesele reisile minna – ja vaatas aknast merd, mille lained tusaselt tuikasid. Seejärel kõndis ta parfüümide vahel, õhk uimane ja kirju, aroomid segunemas omavahel moel, mis tekitas Kalles tunde, et kõik poesviibijad otsivad riiulite vahel heljuvat, lõhnadest koosnevat lõhna. Kalle otsustas hiljem tagasi tulla. Siis võttis ta ahtrisaalis ühe napsu, mõeldes võimalusele, et ta enda vend on sellesama leti taga hulga kliente teenindanud. Kalle polnud iial näinud oma venda töötamas. Imelik, mõtles ta. Sellest kohast tüdines ta suhteliselt kiiresti, sest lärm segas. Siis nägi ta mänguautomaate ning enamasti vaat et tuimi kujusid masinate sihverplaatide tuhmis helgis. Kujud asetasid münte masinatesse nii, nagu töötaksid nad tehases, kus nad peavad kontrollima masinate vastupidavust. Masinad pidasid vastu. Kalle sobras taskus ning asetas pilusse kaheeurose mündi. Automaat hakkas nuppe vilgutama, Kalle vajutas ning peagi ilmus ekraanile emandate kolmik. Kaks tundi hiljem raputas Kalle juba magavat Eevat õlast. «Eeva,» sosistas ta. «Mis on?» sosistati uniselt vastu. «Ma mängisin meie homse raha maha,» vastas Kalle ning ta kurgus kõrvetas. Homme pole neil Stockholmis võimalik isegi ühte jäätist osta. «Ma ei tea, mis mul juhtus,» ütles Kalle. «Ma…» Tal oli muidugi häbi ning mitte niivõrd mahamängitud raha ega teda ootamatult rabanud raevuka tunde pärast – raev ei olnud temast mängimise ajal hetkekski lahti lasknud; kui tal oleks olnud rahakotis kaks tuhat eurot, oleks ta viimase kui sendi automaadi pilusse toppinud. Teda näris tõsiasi, et kogu reis oli olnud tema idee, tema oli palunud Eeval leida paar vaba päeva, et nad saaksid koos olla, peaaegu peret mängida, kuigi Kalle tundis Eeva suhtes võõristust, mis kadus vaid naise kaisus; kuid hetkedel, mil ta pilk jäi pidama naise pisut liiga kogukal kujul, paaril veenilaiendil ning liigsel tselluliidil, tundis ta võõristust. Ta ise ka imestas; ta oli arvanud, et see ei häiri teda, et see pole oluline. Tal oli piisavalt julgust endalt küsida: kas ma kompenseerin Aivet? See oleks muidugi rumal, leidis ta kohe, sest temast jäänud lõhel on kindel kuju, miski muu sinna ei mahu. Nad läksid välistekile, kuu purjetas silmapiiril nendega kaasa. Süütasid sigaretid. Pühapäevasuitsetamine on üks meid ühendavaid pisiasju, mõtles Kalle. «Kalle, võin ma sinult midagi küsida?» päris korraga Eeva. Kalle noogutas. «Äkki räägiksid mulle, mis sul viga on?» küsis Eeva. Kalle ei mõistnud. Ta vaatas üllatunult naist. «Ma arvan, et mina küll su lahenduseks ei kõlba,» muigas Eeva kibedalt. «Sa kasutad mind ära. Oota-oota,» pareeris ta Kalle protestivaid liigutusi. «Ma ei ole öelnud, et see mulle ei kõlba. Võib-olla lasen ma ennast ära kasutada. Loomulikult on mul sinu suhtes omad lootused, ma ei salgagi seda; ma olen piisavalt vana, et seda enam mitte teha.» Kalle vaikis. Eeva jätkas: «Kas su endine abikaasa…?» Nüüd katkestas Kalle teda kategoorilise pearaputusega. Seda teadis ta kindlalt. «Ma olen lihtsalt väsinud. Ummikus, tead,» vastas ta. «Näed ise, mis täna juhtus. Ma olen alati suhtunud irooniliselt neisse, kes mängivad igasuguseid lotosid ja muud sellist… Tead, asi on võib-olla sügavam. Mul on tunne, et ma pole hea isa, ja et mida mu töö õieti tähendab, mis jälje see jätab – okei, see jätab jälje minusse, aga ma ei tea, kas mulle meeldiks, kui ma selliseid jälgi täis oleksin…» Ta teadis, et vähemalt osaliselt räägib ta tõtt. Kuid Aivest ei suutnud ta Eevale rääkida. Korraga selgus talle ka põhjus. Lõhe polnudki tühi – see tuli vaid tegelikkusega kokku sobitada. «Homse pärast ära nii palju muretse, eks?» ütles Eeva. «Mul on ka kaart kaasas.» Kalle ei jaksanud protestida. Järgmises osas selgub, et töö iseloom ning kodused nõudmised võivad mitte kattuda ning seetõttu asjaosalistes pingeid tekitada. Lisaks võib näha juhtumit, mis asub dialoogi väitega «õnn on rahas». |
