| Kuid esiteks on publiku seas festival kui niisugune viimastel aastatel taas aukohale tõusnud ning teiseks seisab Plink Plonki taga usaldusväärne korraldajatetiim. Nii tõmbab see kohale külastajaid kogu kohalikust muusikaringkondade spektrist ning on kujunenud üheks kultuurikalendri suursündmuseks. Alustan Vaiko Epliku Eliidist. Bändi kaks albumit on minust ise põhjustel mööda läinud ja laiv sel kevadel Kumus jättis külmaks. Plink Plonkil olin aga tunnistajaks etteastele, mis oma aukartustäratava koosseisuga (Chalice süntesaator ja vokaal, Eplik kitarr ja vokaal, Madis Aesma bass, Raul Saaremets trummid, Jaan Pehk vokaal) oli parem, kui ükski selle liikmete muu projekt kunagi on olnud. Tulemus oli kollaaž kõigest, mis eesti omanäolistes estraadipopi- ja indirokiliinides head, ent i-le pani täpi iroonia, Epliku jarviscockerlik üleolev poos, mis ei lasknud etteastel halvas mõttes šõuks minna. Kuula nagu lindistust Vene trio Moj Rakety balansseeris kolledžiroki, indi ja müra vahepeal. Bändi sütik oli maniakaalne trummar, kes tagus kitarrikammimise ja ulgumise taustaks vaimuhaigeid, kohati jungle’t ja vana kooli breikbiite meenutavaid rütme. Aeg-ajalt mõjus vokaal juustuse puberteediängina, siis aga keerati taust haigeks, füüsiliselt raskesti talutavaks müraks. Ehk nagu sõber tabavalt kirjeldas: «Kolledžirock, kus ilusate, edukate ja tarkade tudengite armuvalu saab kiirelt rikutud, sest siin ei saa rahus põdeda, see noise on nii hull.» Soome Red Carpet astus üles algselt esinema pidanud Regina asemel. Aus ja lihtne kantrisegune kitarripop jättis esmapilgul väga sümpaatse mulje. Esimestes lugudes õnnestus neil välja kanda ameerika eeskujude (meelde tulid The American Analogue Set, kohati isegi The Eels viimasel plaadil ja Sufjan Stevens) preeriabluus, siis aga fiil kadus ja asi jäi venima nagu kooreiiris. Festivali suurim nimi oli The Concretes, rootsi poprock. Sealmaal tehakse seda stiili nii peene tundega, et see läheneb omaette kunstivormile ja maailmakuulus Concretes ongi valdkonna hetkeliidreid. Nad esitasid oma lugusid kompositsiooniliselt korrektselt ega üritanud neile leili juurde visata. Nii tekkiski kontserdil olles tunne, nagu kuulaks makist kontsertlindistust. Oli lahe päev Bändideosale pani oma tuntud valemiga punkti Shelton San. Kuigi emotsionaalne foon on teine, võib nende valusaid, halastamatuid käike, mis lahti ei lase, võrrelda briti garaažihiiglaste The Music’uga. Kui Shelton San poole kahe paiku pealtvaatajad hüpnoosi alt vabastas, vajus väsinud mass järelpidudele laiali ja vähesed jäid tunnistama leedu DJ Pablikut, kes oleks väärinud paarkümmend korda enam publikut. Kui olete näinud The Chemical Brothers’i uue plaadi singli «Do It Again» videot, kus maroko poisid pistavad tundmatu kasseti makki ja kaotavad seejärel kontrolli oma keha üle, siis Pabliku efekt oli umbes sama. Mustlaspulm – Emir Kusturica – ja araabia meloodiad segunevad Londoni bassiurgaste urina, trummi ja bassi ning breikbiidiga. Lisaks astusid Plink Plonkil üles Mooses, Under Marie, Aides, Galaktlan, Sitimaan ja Stereo Chemistry. Oli lahe päev, mis jagas kätte mitme kuu kontserdilaksu. Murufestival Plink Plonk Sõltumatu muusika festival 21. juulil Tartu lauluväljakul |
