Metsa taga mühab meri, voogab, hällib vabana, voogab pidevalt kui veri soovib rahu omalt poolt.
Ütleb: ära karda võõrast, hoia julgelt sirge selg! Isamaa sa ole vahva, jäägu võõraks sulle pelg!
Meri rahulikult randa lained oma turjal toob, tahab rahu meile anda, õnn meid hoidku igal pool.
Hoia meie rahva vara kirikuid ja linnuseid, postijaamu, monumente kabeleid ja tuulikuid.
Kaitse kauneid külavaateid, järvi, künkaid, kuusikuid. Sekka kuldseid rukkipõlde toitmaks meie rahva suid.
Kaitse meie keele kõla, mis on kõland’ ammust aast, mis on vere hinnast kallim, püha, armasam mitmest teisest maast. See on meie mere palve võidupüha päeva eel. Kaja, helise veel kaua meie huulilt emakeel! |