Teiste seas on kosmiliste tunnelite loomise võimalikkuse üle arutlenud ka Cambridge’i astrofüüsik Stephen Hawking, kelle arvates takistaks füüsikaseadused ajas rändamist isegi siis, kui «ussiauke» õnnestuks eksootilise ainega stabiliseerida. Foto: Reuters

Sellise hüpoteetilise reisimisviisi põhimõte peaks olema selge igaühele, kes on lugenud kosmoseulmet ning vaadanud selliseid telesarju nagu Farscape, Stargate ja Star Trek.

Tavaliselt luuakse taoliste tunnelite põhimõtte selgitamiseks analoog, mille kohaselt kosmost kujutava paberilehe kahte erinevasse serva tehakse punktid. Nüüd saab paberilehe nii kokku painutada, et kaks punkti asuvad vastakuti ja moodustavad seega «tunneli».

Kui aegruumi oleks tõepoolest võimalik nii moondada, saaks kosmoserändur täna siseneda «ussiauku» meie planeedi juures ning väljuda sealt eile teises galaktika otsas.

Ühe teooria kohaselt saab «ussiaugu» avaust lahti hoida seda eksootiliseks aineks kutsutud koostisosaga täites.

Muidugi on see ettekujutatav aine sedavõrd müstiliste omadustega, et selle väidetava mõju selgitamiseks tuleb teadlastel tavafüüsika selja taha jätta ning kvantfüüsika veidrasse maailma sukelduda.

Gravitatsioon peaks eksootilist ainet tagasi tõrjuma ja sel peaks olema negatiivne energia.

Ent Oregoni ülikooli füüsikute Stephen Hsu ja Roman Buniy uuringu kohaselt võib reisimiseks sobiliku «ussiaugu» mõtte juba eos maha matta.

Teadlased uurisid sellise tunneli loomise võimalikkust, milles aegruumi «toru» omadused erinevad vaid pisut klassikalise füüsika arusaamadest.

Sellised «poolklassikalised ussiaugud» võimaldaks teoreetiliselt reisijal kindlaks määrata, millises universumi punktis ja millisel ajahetkel neist väljutakse.

Ainult kvantfüüsika reeglitele alluvad kosmosetunnelid saadaksid aga neisse sisenenud inimese või kauba ülisuure tõenäosusega soovimatusse aega ning kohta.

Leonard Susskind Stanfordi ülikoolist selgitas, et ajarändur ilmuks välja «lõputult määramatus tulevikus või lõputult määramatus minevikus».

Oregoni uurijate arvutused näitasid, et eksootilist ainet ning «poolklassikalist aegruumi» siduv kosmosetunnel oleks täiesti ebastabiilne.

Hsu kinnitas, et teoreetiliselt on «ussiaukude» ehitamine võimalik, ent ennustatava saabumiskoha ja –ajaga tunnelid vajuvad ilmselt kohe kokku.

Eraldiseisvas uuringus lähenesid Chris Fewster Yorki ülikoolist ja Thomas Roman Kesk-Connecticuti riiklikust ülikoolist «ussiaukude» küsimusele pisut teise nurga alt.

Muuhulgas analüüsisid nad võimalust, et kosmosetunnelite avasid on võimalik luua suvaliste tillukeste koguste eksootilise aine abil.

Fewster ja Roman arvutasid välja, et isegi kui sellist kosmosetunnelit saaks ehitada, oleks selle ava reisimiseks liiga väike.

Inimest läbi laskva «ussiaugu» loomine on teadlaste kinnitusel aga sedavõrd keeruline, et seda ei suudeta kahjuks arvatavasti kunagi teha.

Mõnede füüsikute arvates ei maksa värsketest uuringutest siiski ennatlikke järeldusi teha, sest Hsu ja Buniy arvutustes võib olla teatud vigasid ning need tuleb üle kontrollida.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5