Poliitilistes ringkondades räägitakse, et Andrus Ansip pole siiani valimisvõidust päriselt toibunud ja hõljub justkui maa kohal. Kas oleks ehk aeg maale ligemale tulla?

Avaliku arvamuse uuringute jälgijad oleks pidanud märkama juba poolteist aastat tagasi, et ametist lahkunud valitsuse populaarsus oli erakordselt suur. Sellel olid lihtsad põhjused – ühest küljest Eesti edukas majanduskasv ja teisalt valitsuserakondade suur kandepind. Lahkunud valitsuses olnud erakonnad esindasid paljusid ühiskonnakihte ning seetõttu oli kõrge ka valitsuse ja peaministri usaldusreiting.

Siiski ennustasid valimiseelsed küsitlused võitu Keskerakonnale. Mis trikiga õnnestus Reformierakonnal viimases otsas ette rebida?

No vaadake, mida meie lubasime! Me uskusime oma võitu kogu aeg.

Koalitsioonikõneluste ajal heideti Reformierakonnale ette partneritele oma seisukohtade liigset pealesurumist. Nügisite ka Mart Laari valitsusest eemale. Kuidas võib see mõjutada koalitsiooni edasist koostööd?

Mart Laar ei pidanud eemale jääma, ta oli valitsusse teretulnud. Aga valitsuse koostamisel on mul põhimõtted, millest ma pole nõus loobuma. Kindlasti peab välisminister olema peaministriga samast erakonnast, sest nende vahel peab olema täielik usaldus.

Kui vaadata Euroopa Liidus (EL) ringi, siis näeme, et tavaliselt ongi peaminister ja välisminister samast erakonnast. Vastasel juhul tekiksid valitsuses pinged.

Rahandusministri portfell tuleb aga anda erakonnale, kellelt on oodata kõige suuremat kulutamissoovi, sest ainult siis on võimalik kokku saada hea eelarve, millega kõik rahul on. Ka minu eelmine valitsus tõestas, et selle portfelli andmine Rahvaliidule, kes rääkis kogu aeg raha juurdelaenamisest, oli väga õige otsus: Aivar Sõerd tunnistati [rahandusajakirjas The Banker] tänavuseks maailma parimaks rahandusministriks.

Nii et oli Isamaa ja Res Publica Liidu enda otsustada, kuidas nad oma ministrikohad täitsid?

See oli nende enda valik. Laar oleks võinud võtta majandus- või kaitseministri koha. Olen öelnud algusest peale, et näen endisi peaministreid hea meelega oma valitsuses; sama oli ka Edgar Savisaarega.

Mingit konkurentsi ma kindlasti ei karda. Oleks väär arvata, et valitsusi komplekteeritakse nagu rahvastepallis võistkondi; et kaptenid hakkavad valima võistkonnaliikmeid. Meil on vaja ühte, hästitoimivat valitsust, mitte rivaalitsevaid võistkondi.

Väga oluline on, et ka justiitsminister oleks peaministri erakonnast, sest tema on rahandusministri kõrval see, kes peab kontrollima kõiki valitsuse eelnõusid. Kui justiitsminister poleks peaministri erakonnast, ei teaks ma, mis riigis tegelikult sünnib.

Väliselt on uus valitsus alustanud suhteliselt ühtse meeskonnana. Või on juba ilmnenud mingeid lahkarvamusi?

Mitmed asjad, millega valitsus on alustanud, said juba koalitsioonikõnelustel kokku lepitud. Me oleme kokku pannud väga hea valitsusprogrammi.

Vaidlustest on veel vara rääkida, sest eks esimestel valitsuse istungitel elatakse alles sisse. Aga küllap neid edaspidi tuleb, sest seal, kus kõik mõtlevad ühtemoodi, ei mõtle õieti mitte keegi.

Esimesed reformikavad on juba välja käidud. Rein Langi idee kaotada maavalitsused tuletab meelde aastate eest just Reformierakonna vastuseisu tõttu soiku jäänud haldusreformi. Kas nüüd on siis tuuled pöördunud?

Maavalitsuste kaotamise ettepanek on pigem idee kui väga konkreetne plaan. Kindlasti tuleks selle üle diskuteerida. Omal ajal oli maavalitsustel palju rohkem ülesandeid kui neid praegu järele on jäänud. Nad ei tegele enam riigi raha jagamisega omavalitsustele, hoolekandeasutuste ega koolidega.

Maavanematele on jäänud suhteliselt vähe ülesandeid, näiteks omavalitsuste aktide ja planeeringute järelevalve. Seda arvestades on Langi ettepanekud igati kohased. Ka mina olen öelnud, et maavanema austavat nimetust võiksid kanda omavalitsusliitude juhid ja teha seda ühiskondlikus korras.

Kõiki maavalitsuste funktsioone muidugi omavalitsusliitudele anda ei saa, aga maakonna ühtse arengu küsimused jäävad tulevikus kindlasti rohkem omavalitsusliitude õlgadele. Riikliku järelevalve vajadus jääb, kes seda tegema peaks, on iseküsimus.

Aga omavalitsuste sunniviisilist liitmist ma kindlasti ei poolda, sest Euroopa kogemus näitab, et see toob pigem kaasa halduskulude hüppelise tõusu. Ka koalitsioonikõnelustel pole kokku lepitud, et hakkame nüüd haldusterritoriaalset reformi tegema.

Eesti Pank ennustab majanduse kasvutempo alanemist. Kas sellega ei kaasne ohtu, et riigieelarve tulud pole koalitsioonileppe lubaduste täitmiseks piisavad?

Oleme oma prognoosid teinud piisavalt konservatiivsed. Ei olegi mõeldav, et majandus kasvaks pikka aega 11–12 protsenti aastas. Kiire kasv pika aja jooksul viib pigem üldise majanduskeskkonna halvenemisele.

> Loe edasi